Kolmas poolaeg

Eesti jalgpallikoondise keskkaitsja Maksim Paskotši käis Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“ rääkimas enda karjäärist ja sellest, kuidas olla mentaalselt tugev, et survele vastu seista.

Pühapäeval ehk päev pärast Luksemburgi 1 : 0 alistamist salvestatud episoodis rääkisime alustuseks pisut eelmisest õhtust ja Eesti koondisest tervikuna.

Seejärel vaatasime tagasi Paskotši karjäärile - miks temal õnnestus akadeemiast teha tugev samm meeste jalgpalli, kuid paljudel teistel pole see nii hästi välja tulnud?

Pikemalt peatume vaimsel poolel: mis moodi Paskotši mänguks valmistub ja kui oluline see tema jaoks üldse on? Ideaalis algab üks koondisemängu päev tema jaoks kirikus ja bussiga mängule sõites on ta valmis juba kasvõi sõtta minema.

Paskotši avaldadab ka karjääri valusaima koondisemängu, kus ta liiga vara liiga tugevalt põles.

Seejärel räägib Paskotši luhtunud üleminekutest Prantsusmaa liigasse ja vaatab lõpetuseks ette tulevikule: tema eesmärk on alati olla parim ja nii soovib ta üle teha ka Ragnar Klavani karjääri.

Kui kõik läheb nii nagu tundub, tõuseb Tartu Welco järgmiseks hooajaks Premium liigasse ja Eesti jalgpallis nähakse kahe kümnendi järel Tartu derbit.

Nii käis Õhtulehe jalgpallisaates "Kolmas poolaeg" Welco asju lahkamas klubi tegevjuht Edgar Leht. Esiteks räägime olevikust ja minevikust ehk miks on tänavu läinud nii hästi ja millised mõõnad üle on elatud?

Seejärel pisut Tartu derbist, selle tähtsusest ja rivaliteedist Tammekaga. Kuivõrd Welco fännid on üle Eesti kuulsad, vestleme ka tribüünil toimuvast ja sellest, miks on Raadil asjad nii mitte naa. Leht tunnistab, et publiku kaasamisega tuleb teha sihipärast tööd ning numbrite õhku täis ajamine – nagu Eestis endiselt praktiseeritakse – pole okei.

Lõpetuseks ka tulevikust: kui Welco peaks tõesti Premium liigasse tõusma, siis kas klubi on selleks valmis? Mida on veel vaja teha ja kui palju saab ta paotada koosseisuplaanidest?

PS! Kui 5MIINUSE räppar Korea siia satub, siis Welco soovib tema ära antud MMi palle tagasi saada.

Eesti jalgpallikoondise abitreener Joel Indermitte tunnistab Õhtulehe jalgpallisaates „Kolmas poolaeg“, et igavesti ta „parema käe“ rolli jääda ei soovi.

„Ma ei ole selline vend, kes kavandaks oma tulevikku ette. Aga tegelikult arvan, et olen peatreeneri tööks valmis,“ ütleb kaheksa aastat – esmalt FC Floras ja nüüd Eesti koondises – Jürgen Henniabimehena töötanud Indermitte.

Indermitte räägib põhjalikult sellest, millist jalgpalli peaks Eesti koondis(ed) mängima ja miks ei saa väikese riigi lahendus olla alati lihtsalt sügaval kaitses kannatamine.

Juttu tuleb ka paari aasta tagusest Florast lahkumisest ning sellest, miks kauane klubi ei näinud teda peatreeneri ametis.

„Ootamatu. Ja kindlasti valulik,“ tunnistab ta Flora toonast otsust meenutades. Kuid lisab samas: „Aga ma ei pea viha. See on osa jalgpallist.“

Väga erinevate Eesti koondiste juures (erinevates rollides) tegutsenud 33aastane Indermitte avaldab veendumust, et me ei tohi ka keerulisema karakteriga mängijaid lihtsalt kõrvale jätta. „Meil ei ole Eestis selleks lihtsalt ruumi,“ leiab ta ning nimetab klubi ja koondise juhendamist justkui „erinevateks spordialadeks“.

Kui aga küsida, kas ta eelistaks tulevikus Eesti koondise või mõne välisklubi peatreeneri ametit, tuleb Indermittelt kiire ja kõhklematu vastus: „Kindlasti Eesti koondis! Ma olen suur Eesti fänn!“

Täpselt aasta Tartu Tammeka jalgpalliklubi presidendina tüürinud Kaarel Kiidron mõistab täielikult neid, kes on vaat et igikestvalt Tammekat kritiseerinud.

Kiidronipõhitöö on ta enda asutatud ettevõtte juhtimine, Tartu Tammeka tegemistesse käe külge panemistnimetab ta „väga kõrgetasemeliseks vabatahtlikuks vastutuseks“.

Õhtulehe jalgpalli taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“ tunnistab Kiidron, et Tammekas jäeti varasematel aastatel mõndagi tegemata.

„Kui kvantiteet on olemas, aga kvaliteeti ei tule, siis järelikult on midagi tehtud valesti,“ ütleb klubi president otsekoheselt.

„Tartlased ja lõuna-eestlased tahavad tunda uhkust Tartu ja Lõuna-Eesti üle. Tallinnast parem olemine pakub selleks väga hea võimaluse,“ räägib Kiidron. „Meie eesmärk onastuda Eesti tippklubidele üha tugevamalt kandadele ning seejärel olla juba ise järjepidevalt tipus. Nii meie endi, meie toetajate kui ka publiku selge soov on,et Tammeka tuleks suurde mängu. See tähendab medali võitmist. Aga see eeldab mõtteviisi muutust – ka esindusmeeskonnas.“

Samas möönab ta: mõned sponsorid ootavad esmalt tulemust. „Öeldakse: kõigepealt tuleb muna muneda ja siis võite uuesti tulla ukse taha kaagutama. Meie endi jaoks võrdubki see muna medalivõiduga.“

Kiidron kirjeldab, millisena näeb Tartus – kus teadupärast Eesti tippu kuuluv korvpalli- ja võrkpalliklubi – võitlust mammona nimel. Ja sedagi, kas ootab või ei oota „väikestvenda“ Tartu Welcot jalgpalli meistriliigasse.

Kiidroni suust kõlavad palju muu hulgas järgmised mõtteivad:

·       Eesti jalgpall peaks mõtlema, kas ja kuidas muutuda välisinvestoritele praegusest avatumaks;

·       tal on Tartus veel piisavalt tegemist ja tõestamist ning mistahes rollis Eesti jalgpalli juhtimisele käe külge panemine ei ole tal seni isegi mõttesse tulnud;

·       Tammeka on leegionäride värbamisega tänavu õnnestunud, aga nende ega ka ühegi kodumaise mängija ostmiseks pole seni piiri tagant ühtegi pakkumist tulnud;

·       ainsaks jäänud Eesti A-koondise maavõistluses püüdis ta tegutseda palliga liiga julgelt, milleks isegi kogenumad meeskonnakaaslased polnud valmis.

Silver Alex Kelder kuulutas 2024. aasta lõpus vähemalt mõneks ajaks Eestis jalgpallurikarjääri lõppenuks ja põrutas Austraaliasse, et end mugavustsoonist välja viia ja meheks saada. Kõigest sellest ja paljust muust käis ta nüüd rääkimas Õhtulehe jalgpallisaates "Kolmas poolaeg".

Esiteks Austraaliast: miks just sinna ja mida ta seal koges? Jalgpalliteed ta unarusse ei jätnud - seejuures sai ta kohalikus teises liigas mõnda aega vutti taguda koos teise endise meistriliigas mänginud eestlasega!

Mõistagi rääkisime ka tema taustast. Mida õppis Kelder noorena Aivar Tiiduse käe all? Kuidas ta võrdlemisi hilja Eesti meistriliigasse jõudis? Selgub, et võrdlemisi kiirelt hakkasid kohtunikud endale Keldri jõuvõtetest klippe välja lõikama, et tema käekirjaga harjuda.

Pikemalt peatusime Paide Linnameeskonnal, kellele on ta mõnes mõttes väga tänulik. Ta peab klubijuhti Veiko Veskimäed väga suure südamega inimeseks, kuid spordidirektor Gert Kamsi ta hea sõnaga ei meenuta. Miks?

Lõpetuseks viskab Kelder õhku mõtte, et tema teekond jalgpallis ei pruugi olla lõppenud. Kas pärast raskest põlvetraumast taastumist naaseb ta aga murule, saalipõrandale või hoopis liivale, on veel lahtine.

Kuningas on langenud, elagu kuningas! Vana maailmameister Argentina sai finaalis Hispaanialt 0 : 1 lüüa ja pühapäevast on meil uus. Põneva finaali, absurdse pronksimängu ja haarava turniiri võtsid Õhtulehe jalgpallistuudios „Kolmas poolaeg“ kokku ajakirjanik Rasmus Voolaid ja Harju JK Laagri peatreener Lauri Nuuma.

Nuuma jaoks oli pühapäeva õhtu eriline, sest lisaks MMi finaalile alistas tema meeskond koguni 5 : 2 Paide Linnameeskonna. 22. minutiks oli seis 3 : 0 ja avapoolaja lõpuks 5 : 1 – nii pidime alustama stuudiot juttudega kodusest jalgpallist.

Seejärel pronksimängu juurde. Kuidas on võimalik, et nii kõrgel tasemel on võimalik, et MMil kaitsmisega põhimõtteliselt ei tegeleta?

Finaalmängust rääkides tegi Nuuma puust ja punaseks taktikalaual selgeks, kuidas Argentina kaitses, milliseid tsoone Hispaania ründas ja kuidas finaali 1 : 0 Ferran Torrese väravast võitnud koondis argentiinlastelt palli kõrge pressiga kogu aeg tagasi sai. Vastuse sai ka küsimus, kas Lionel Messi tõesti paistis tavapärasest rohkem kaitses silma või reaalsuses kaitses Argentina vähemusse jäädes ikkagi kaheksa mängija ja väravavahiga.

Lõpetuseks võtsime turniiri kokku ja mõlemad tõime välja meeldinud ning tuska valmistanud sündmused.

Hispaania või Argentiina? Kas teist korda Messi või teist korda Hispaania? Jalgpalli MMi finaali eel võib küsimusi püstitada nii- ja naapidi, kuid üks on selge: meid ootab igas mõttes haarav etendus.

Pühapäevaõhtune suur finaal viib jalgpalli MMi pikas ajaloos esimest korda vastamisi valitseva Euroopa meistri ja Copa America võitja. Hispaania mängib MM-tiitlile alles teist korda, Argentiina (eesotsas Lionel Messiga) läheb kullalahingule vastu trofeekaitsjana.

„Põrkuvad kaks erinevat jalgpallikultuuri. Kui argentiinlased laulavad hümni samamoodi nagu enne mängu Inglismaaga, siis… Tõesti, isegi mul tulid külmavärinad! Hispaanlastel seda võimalust ei teki – nende hümnil sõnu ei ole. See annab mängu alates väikese eelise Argentinale,“ lahkas Õhtulehe jalgpallisaates „Kolmas poolaeg“ finaalieelset tähtede seisu treener Risto Sarapik.

„Aga ma jätaks selle karika ikkagi Euroopasse. Koju tagasi ta ei tule, aga Euroopasse võiks tagasi tulla küll,“ viitas Sarapik inglaste poolfinaalis langemisele.

„Hispaanial on väike eelis – nad on saanud päev kauem puhata. See on suur vahe. Samuti võitis Hispaania oma poolfinaali Argentinast mõnevõrra kergemalt.“

„Samas: Argentina on terve turniiri vältel näidanud: nad on meeskond. Nad on end edasi võidelnud väga rasketest olukordadest. Vaata mispidi tahes, otsustavaks saavad väikesed detailid.“

Enne finaali eelvaadet lahkame põhjalikult – ja mõistagi ka taktikatahvlil! – mõlemas poolfinaalis toimunut.

Miks ja kuidas Hispaania soosikuks peetud Prantsusmaast kui teerulliga üle sõitis?

Ning miks ja kuidas Inglismaa Argentina vastu ühtäkki täielikult kangestus? Või nagu Sarapik kostis: „Kõik Argentina varasemad mängud pidid inglastele näitama, kuidas ei tohi nende vastu eduseisus mängida. Aga ikka nad mängisid täpselt nii, nagu ei tohi!“

Head vaatamist ja kuulamist!

Kas Prantsusmaa – Hispaania on jalgpalli MMi sisuline finaal? „Ei ole. See on poolfinaal,“ vastab jalgpallitreenerLauri NuumaÕhtulehe MMi erisaates kategooriliselt.

„Oodatud võistkonnad on poolfinaalides. See on selge. Samas ei tulnud siia pääs neist kellelegi kergelt, kui Prantsusmaa välja arvata – nemad on olnud tõesti veenvad,“ lahkab Harju JK Laagri peatreener Nuuma „Kolmanda poolaja“ stuudios.

Mõlemad poolfinaalid on vaieldamatud maasikad: teisipäeva õhtul madistavad Prantsusmaa – Hispaania ja päev hiljem Argentiina – Inglismaa.

Ehkki Nuuma ei nõustu „Euroopa siseasja“ sisuliseks finaaliks ristima, nõustub ta: seni on just need kaks koondist jätnud kõige võimsama mulje. Kui terve ilm räägib Prantsusmaa ründevõimust, siis meie vaatame taktikatahvlil otsa ka mõlema suurepärasele kaitsetegevusele. Ning küsime: mis võiks tolle duelli otsustada?

Inglismaa koondise tegutsemist kirjeldades pruugib Nuuma korduvalt sõna „närviline“. Seda reetis ka peatreener Thomas Tucheli ja liidermängija Jude Bellinghami verbaalne pingpong.

„Inglastega on alati nii: kui nad kuhugi välja jõuavad, siis ühel hetkel ikka ebaõnnestuvad. Üks asi on neil seal Eestiga sarnane: kõigepealt tavatsetakse oma tegemisi vaadata alati negatiivselt. Miks ei õnnestu? Miks ei oska? Kuidas ei tule?“ tõmbab Nuuma paralleeli.

„Sealne suurturniiride ebaõnne – siis nende arvates ebaõnne – kultuur selgelt mõjutab Inglismaad. Peab ju tulema koju! Nii pannakse mängijatele ja treeneritele meeletu surve peale, mis hakkab lõpuks mängu pärssima. Mida ring edasi, seda rohkem need pinged kasvavad, sest Inglismaa ei ole ju kunagi rahul,“ mõtiskleb ta.

Mida arvab Nuuma aga FIFA ideest laiendada esmakordne 48 meeskonnaga MM-finaalturniir nelja aasta pärast juba 64 koondisele?

„Jah, see looks väiksematele veel rohkem võimalusi ja ehk ka muinasjutte. Aga ma oleks ikkagi kriitiline,“ kõlab vastus. „Anname esmalt uuele süsteemile veidi aega. Et saada MMile tõelist väärtust ja püsivust, prooviks kõigepealt veel paar korda sama riikide arvuga. Alles siis tasuks vaadata, mis võiks edasi saada. 64 on liiga palju. Supp läheks lahjemaks ja ma ei usu, et globaalne huvi suureneks.“

„Euroopa jalgpall näitab küpsust ja võimu,“ ütleb jalgpallitreener Risto Sarapik Õhtulehe jalgpallisaates „Kolmas poolaeg“ MMi otsustavate sündmuste kohta.

Tõepoolest: Vana Mandri koondised läbisid eelmise ringi kadudeta ning kaheksast veerandfinalistist kuus tuleb just Euroopast.

Aga kes tuleb maailmameistriks?

Risto Sarapik: „Üks Euroopa satsidest võidab. Mina sooviks, et Norra - see oleks jackpot. Aga reaalses elus arvan, et võidab keegi, kes on varem juba võitnud.“

Mõistagi ei saa me kuidagi mööda minna ka kahest vanameistrist - Argentiina raskuste kiuste edasi tassinud Lionel Messistja Portugaliga koju sõitnud Cristiano Ronaldost.

Paneme Sarapiku Portugali peatreeneri kingadesse ja küsime: kuidas olekse tema 41aastase Ronaldot manageerinud?

Viivuks peatume ka USA presidendi Donald TrumpiMMi sekkumisel ja FIFA kuuletumisel.

„Kui vaadata, mis maailmas toimub, siis see mind ei üllata. Aga ikkagi… See on täielik anekdoot! Olen jalgpallinimene ega mõista, kuidas saavad jalgpallis sellised asjad juhtuda. Ma ei tea… See on müstika!“ hämmeldub Sarapik. „Et Trump helistab, see ei ole müstika, aga et siis hakkavad asjad kohe juhtuma - see näiitab, milline maailm parasjagu on.“

Ning otse loomulikult: kui stuudios on jalgpallitreener, siis võtame appi ka taktikatahvli. Sedapuhku vaatame seal, kuidas Hispaania ja Prantsusmaa tähtede suunas liiguvad.

Nüüd, mil MMil on läinud tõeliselt põnevaks ja igal mängul vaat et kulla kaal, räägime jalgpallisaates „Kolmas poolaeg“ pingetest ning sellest, kas ja kuidas paberil tugevamad nõrgemad lahti muugivad. Või siis ei muugi.

Harju JK Laagri peatreener Lauri Nuumatoob näiteid - ja mitte lihtsalt üldsõnaliselt, vaid ikka taktikatahvlil ette näidates ning konkreetsetele andmetele toetudes -, milline jalgpall on sel MMil edukas ja milline ei ole.

„Võtmeküsimus on lihtne: kuidas jõuda vastase kaitseliini seljataha?“ püstitab Nuuma lähtepunkti ning jõuab järeldusele, et edu on toonud võimalikult terav ja sagedane tolle tsooni ründamine.

Samuti tuleb erineval moel juttu sellest, mida tähendab - eriti väljakukkumismängudes - mängijatel lasuv vaimne surve.

„MM näitab väga selgelt, kellel on tugev ja kellel nõrgem psühholoogia. Eriti määravaks saab see mängu lõppudes ja muidugi penaltiseeriates. Näeme, et penalti löömine ja tõrjumine on selge oskus. Mängijatel tekib terve rahva patuoinaks saamise hirm.“

Nuuma kirjeldas koormat Egiptuse staari Mo Salahi näitel, millele ta reageeris ülikauni tabamusega: „Meie siin ei mõista, milline surve tegelikult nende meeste kukil lasub. Ja siis Salah läheb ja laseb sellise penalti… Vaat see on psühholoogiline tase! Aga kui ta eksinuks… See olnuks väga-väga karm, mis jätnuks jälje talle endale ja põlvkondadele. Need on kõvad mehed, kes panevad palli nii külmalt sisse. See õpetab võitma.“

Mõistagi tuleb juttu Saksamaa kriisist ning Rohenemesaarte muinasloost ning vaatame otsa 1/8-finaalide paaridele ning arutleme, kust tasub üllatust oodata ja kust mitte.

Head vaatamist ja kuulamist!

Jalgpalli MMi alagrupid on mängitud ja turniiripuu on selge, mis tähendas, et taas oli aeg koguneda ka Õhtulehe „Kolmanda poolaja“ MMi stuudiol.

Seekord rääkisime Brent Lepistu abiga mõistagi Eestit kõige enam puudutavast ehk Promise Davidist. Nõmme Kalju endine ründaja sai MMil jala valgeks ning nii palusime Lepistul teda iseloomustada ja rääkida, milline oli Eestis Kanada mehe skauting.

Seejärel puudutasime Uruguay müstilist kaasust: miks tabas staaridega palistatud meeskonda kogenud treeneri Marcelo Bielsa juhendamisel säärane krahh?

Ja lõpetuseks vaatasime alagrupiturniirile põhjalikumalt tagasi: kes on meie silmis favoriit number üks, kelle aktsiad tõusid alagrupiturniiriga enim ja kes mängis neid kõige rohkem maha?

Tuleb välja, et MMil mängib Eesti jalgpalliväljakute legendi Brent Lepistu teisik! Seega kutsusime Lepistu „Kolmanda poolaja“ MMi saatesse külla ja lasime tal sel teemal aru anda.

Loomulikult polnud see ainus põhjus, miks jaanilaupäeval vutijuttu ajada. Kui Lionel Messi purustab kõikvõimalikke rekordeid, palusime Lepistul vaadata olukorda mängija perspektiivist - miks on Argentina staar ka 38aastaselt nii edukas ja kas tõesti pole igavesele Messi - Ronaldo debatile enam kohta?

Kuivõrd ööl vastu teisipäeva peeti MMil esimene äikesepaus, siis rääkisime ka sellest. Lepistu jagas siinkohal oma mõtteid ja meenutas enda karjääri karmimaid kogemusi.

Seejärel peatusime pikemalt Saksamaa koondisel ja nende supervahetusmehel Deniz Undavil. Mis on tema fenomen, et ta on 56 minutiga (!) löönud kolm väravat ja andnud kaks resultatiivset söötu? Miks on ta endiselt pingil? Miks ongi osad mängijad vahetusest sekkudes oluliselt efektiivsemad kui teised?

Ja lõpetuseks Holland ja kurikuulus Lepistu teisik Bart Verbruggen!

Milliseid järeldusi saame teha jalgpalli MM esimesest mängudevoorust? Vastused annab Harju JK Laagri peatreener Lauri Nuuma, abimeheks ei miski muu kui vana hea taktikatahvel!

Lauri Nuuma ei salga, et kui jalgpalli vaatamiseks juba läheb, siis teeb ta seda alati professionaali pilguga. Mõistagi pole MM siin mingi erand.

Sestap on „Kolmanda poolaja“ stuudiosse püstitud ka taktikatahvel, kus Harju JK Laagri klubi juhendaja võtab pulkadeks lahti kaks viigimängu: Hispaania - Roheneemesaared ja Holland - Jaapan.

Lisaks saavad vastuse veel mitmed küsimused, nagu näiteks:

mida tasub Eesti koondisel ja klubidel MMilt ja tippmeeskondadelt õppida?

milliseid järeldusi saab või ei saa teha paljudest avavooru üllatusviikidest?

kas 48 meeskonnaga MM on hea või halb ning kas joogipausid on head või halvad?

Täna algab kõigi aegade suurim spordipidu, kui Mehhikos, USAs ja Kanadas läheb käima jalgpalli MM. Ühes sellega alustab ka Õhtulehe jalgpallisaate „Kolmas poolaeg“ MMi eristuudio, mille esimeses episoodis käis külas Brent Lepistu.

Lepistu avaldas, et tema esimesed mälestused MMist on 24 aasta tagused, kui talle kingiti Jaapanis ja Lõuna-Koreas toimunud suurturniiri pall, mille lõhn on tal seniajani meeles. Lisaks avaldab ta, mis või kes tegi temast Inglismaa koondise poolehoidja?

Seejärel läksime juba tänavuse turniiri juurde ning vastuse said küsimused:

Mis koondis võidab ja kes on turniiri parim mängija?

Mis koondis on turniiri must hobune ja kes tõuseb ootamatult esile?

Mis koondis ja kes mängijatest on turniiri ebaõnnestuja? Vastust näete juba pealkirjas.

Ross Allenon Eestis Briti suursaadiku kohuseid täitnud viis aastat ning parasjagu tiksub tal ametiaja viimane kuu. Eesti keele laitmatult selgeks õppinud mees on aga ka Crystal Palace’i klubi tulihingeline fänn ning just sellest – ning paljust muustki – ta Õhtulehe jalgpallisaates „Kolmas poolaeg“ pajatabki.

„Minul ei olnud valikut ja ka mu lastel ei ole valikut. See on kohustuslik!“ kirjeldab Allen perekondlikku tava, mis neid Lõuna-Londoni vutiklubiga põlvest põlve liidab.

Järgmisel nädalal mängib Crystal Palace oma esimest eurosarja finaali. Sinna Allen ise kohale minna ei saa, küll aga elas ta vahetult kaasa lemmikute mullusele ajaloolisele Inglismaa karikavõidule.

„Seda kõike oli natuke liiga palju! Ärkasin üles juba kell viis. Olin terve päev nii närvis ja väsinud, et… Mängu ajal oli mul päris tugev peavalu,“ meenutab ta suurt päeva. „Aga kokkuvõttes tundsin midagi sellist, nagu teie siin laulupeo ajal.“

Mõistagi räägime ka peagi algavast MM-finaalturniirist, kus Allen hoiab pöialt nii Inglismaale kui ka Šotimaale.

„Muidugi me tahame, et Inglismaa oleks jalgpalli kodu. Aga see on irooniline laul,“ ütleb ta inglaste kuulsa „Football coming home“ („Jalgpall tuleb koju“) viisijupi ja endiselt kümnendeid kestva tiitliootuse kohta. „Laul tekkis, sest me olime nii halvad. Ka suurema osa minu elust oleme me olnud halvad. Pidin pettuma. Ja siis jälle pettuma. Seepärast on minu usk ka nüüd väga-väga väike. Loodetavasti saan meeldiva üllatuse osaliseks.“

Samuti tuleb juttu Inglismaa jalgpalli mõjust, FIFAst ja UEFAst, Brexitist, rahast, Briti poissmeestest ning ka Alleni kohtumistest Konstantin Vassiljevi ja Ragnar Klavaniga.

Head kuulamist!

Ross Allenon Eestis Briti suursaadiku kohuseid täitnud viis aastat ning parasjagu tiksub tal ametiaja viimane kuu. Eesti keele laitmatult selgeks õppinud mees on aga ka CrystalPalace’i klubi tulihingeline fänn ning just sellest – ning paljust muustki – ta Õhtulehe jalgpallisaates „Kolmas poolaeg“ pajatabki.

„Minul ei olnud valikut ja ka mu lastel ei ole valikut. See on kohustuslik!“ kirjeldab Allen perekondlikku tava, mis neid Lõuna-Londoni vutiklubiga põlvest põlve liidab.

Järgmisel nädalal mängib Crystal Palace oma esimest eurosarja finaali. Sinna Allen ise kohale minna ei saa, küll aga elas ta vahetult kaasa lemmikute mullusele ajaloolisele Inglismaa karikavõidule.

„Seda kõike oli natuke liiga palju! Ärkasin üles juba kell viis. Olin terve päev nii närvis ja väsinud, et… Mängu ajal oli mul päris tugev peavalu,“ meenutab ta suurt päeva. „Aga kokkuvõttes tundsin midagi sellist, nagu teie siin laulupeo ajal.“

Mõistagi räägime ka peagi algavast MM-finaalturniirist, kus Allen hoiab pöialt nii Inglismaale kui ka Šotimaale.

„Muidugi me tahame, et Inglismaa oleks jalgpalli kodu. Aga see on irooniline laul,“ ütleb ta inglaste kuulsa „Football coming home“ viisijupi ja pikki kümnendeid kestvatiitliootuse kohta. „Laul tekkis, sest me olime nii halvad. Ka suurema osa minu elust oleme me olnud halvad. Pidin pettuma. Ja siis jälle pettuma. Seepärast on minu usk ka nüüd väga-väga väike. Loodetavasti saan meeldiva üllatuse osaliseks.“

Samuti tuleb juttu Inglismaa jalgpalli mõjust, FIFAst ja UEFAst, Brexitist, rahast, Briti poissmeestest ning ka Alleni kohtumistest Konstantin Vassiljevi ja Ragnar Klavaniga.

Head kuulamist!

Vallot Vainula on 40kordne Eesti individuaalne lauatennisemeister. Tema jalgpalliväravavahist poeg Jan Martti teeb kodusel tipptasemel alles esimese samme, aga kuulutab julgelt: „Loomulikult on ka minu unistus jõuda Eestist välja ja mängida Euroopas kõrgemal tasemel.“

Vahva spordipere käis Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“ oma lugu rääkimas.

Saatejuht on Andres Vaher.

„Mu motivatsioon oli mitme meeskonnakaaslase omast kõrgem,“ meenutas Zakaria BeglarišviliÕhtulehe jalgpallisaates üle-eelmise aasta lõpus Narva Transist lahkumist. „Nüüd on mu motivatsioon veel kõrgem. Tunnen, et see iga aastaga ainult kasvab ja loodan, et nii jätkub veel kaua.“

Nüüd Nõmme Unitedis mängiv, ent nii Flora (neli korda) kui Levadia (üks kord) ridades Eesti meistriks tulnud „Zaka“ leiab end ikka ja jälle mõttelt, miks siinsed noored platsil samamoodi ei põle nagu tema või ka Gruusia eakaaslased.

„Väga paljudes mängijates ma ei näe seda! Mina olen 35. Kui ma vaatan nooremaid, 18, 19, 20aastaseid… Nad lihtsalt mängivad. Jah, siis ma lähen vahel natuke närvi!“ tunnistab söödu- ja löögimeister, kes tuli esimest korda Eestisse palli lööma juba 2010. aastal.

Tervikuna ennustab ta Eesti jalgpallile siiski helge(ma)t tulevikku. Ühtlasi loodab end koos naise, tütre ja pojaga Tallinna mõnusalt sisse seadnud ning tuleviku Eestiga siduv Beglarišvili, et seitsmeaastasel pojal Nikolas õnnestub korda saata see, mis tal endal jäi tegemata: ehk tõmmata selga Eesti koondise sinine särk.

„Nikolas käib juba ka Nõmme Unitedis trennis. Kui mu naine vahel arvab, et ta võiks tulevikus ehk Gruusiat esindada, siis Nikolas ise ütleb kindlalt: ma olen sündinud Eestis, ma armastan Eestit rohkem ja tahan mängida Eesti eest! See ongi minu väike unistus: näha teda mängimas Eesti koondise särgis,“ avaldab Zaka.

FC Flora ja FCI Levadia ridades neljal korral Eesti meistriks kroonitud Brent Lepistu käis oma värvikat karjääri meenutamas Õhtulehe jalgpallisaates „Kolmas poolaeg“.

Alustuseks kinnitas Lepistu, et kuivõrd alanud hooajal pole ta ühegi klubi hingekirjas, siis on igati loogiline järeldus, et tema karjäär ongi lõppenud. Päris lõplikult ta ust kinni ei tõmmanud, aga sõnas, et 95protsendilise tõenäosusega on see nii.

Seejärel võtsime Lepistu karjääri pulkadeks lahti ja keskendusime selle võtmemomentidele. Iga teema sai vürtsitatud värvikate lugude ja põnevate meenutustega:

Kodune U19 EM

Ajateenistus

Eesti meistritiitlid ja kaptenipael Floras

Väliskarjäär (Kristiansund, Lahti, Mioveni)

FCI Levadia, opositsiooniliidri staatus ja karjäärilõpp

Pereelu ja isapõli

Selgus näiteks, millist palka teenis Flora kapten Lepistu 2017. aastal, kui ta meeskonna üheksa värava toel Eesti meistriks vedas ja mida pakuti talle uueks hooajaks. Milliste seiklustega puutus ta kokku koos Andreas Vaiklaga Kristiansundis ja kuidas lõppes keset õhtusööki tema teekond Rumeenia kõrgliigaklubis Mioveni.

Lõpetuseks valutas Lepistu mõistagi südant ka Eesti jalgpalli hetkeolukorra ja tuleviku pärast. Ta tunnistas, et on koos Tarmo Kingiga kodust jalgpallijuhtimist kõige enam kritiseerinud ja seepärast ka kannatanud.

Ken Kallaste on tänavusest Tallinna FCI Levadia jalgpallimeeskonna abitreener. Õigemini: paberita abitreener.

„Olen täiesti nullpunktis. Mais algab kursus, siis on plaan minna,“ räägib 37aastane endine profijalgpallur ning tunnistab: tegelikult soovinuks ta mängimist jätkata, aga mitte mõnes Eesti meistriliiga tagumise otsa võistkonnas.

„Ma ei arvanud, et hakkan treeneriks. Mõtlesin, et kui mängimisega lõpetan, pakin end kokku ja lähen Eestist ära, kuhugi soojale maale. Konkreetset ideed, mida tegema hakkan, ei olnud,“ teatab ta. „Siis aga tuli Levadia jutuga, et mind nähakse uues rollis. Mõtlesin: okei, proovin siis seda ametit. Seni olen nautinud.“

Kallaste nautis ka elu Poolas, kus ta veetis mängijakarjääri parimad hooajad. Saates pajatab ta, mis need viis aastat eriliseks ja meeldejäävaks tegi – meenutades ka külili keeratud bussi, hobupolitsei sekkumist ja mitmeid teisi värvikaid juhtumisi.

„Sa tunned ennast seal jalgpallurina. Kuidas fännid non-stop möllavad… See on jõhker! Väga raske on mitte pingutada,“ kõlab selle kõige lühike kokkuvõte koos tõdemusega, et „olin kõigis sealsetes meeskondades tehniliselt võib-olla kõige halvem mängija“.

Ainsana kolme erineva klubiga (Kalju, Flora, Levadia) Eesti meistriks kroonitud Kallaste räägib ka koduste tippklubide vahetamisest, särgi raskusest ja Flora fännide vihastamisest.

„Kui ma olin Floras, muidugi vihkasin Levadiat ja tahtsin neile korralikult keerata. Jah, ma ei kujutanud ette, et lähen Levadia särki. Aga kui pool sai vahetatud, avastasin, et ka see on väga sümpaatne klubi. Ja siis tahtsin Florale keerata.“

Risto ja Ken Kallaste on Klavanide ja Poomide kõrval ainsad Eesti koondises mänginud isa ja poeg. Milline oli isa roll Keni tippjalgpalluriks kasvamisel?

„Oleks võinud suurem olla. Kindlasti mängis rolli see, et me ei elanud koos. Aga nii palju kui trehvasime, midagi ma temalt ikka kaasa sain. Hakkasin jalgpalli tõsisemalt võtma alles 14-15aastaselt. Keegi võinuks mind nooremas eas rohkem tagant suruda.“

Saatejuht on Andres Vaher.

Kui siiani on Premium liigat arendatud pigem konservatiivselt, siis omaaegne pikaaegne jalgpallikoondislane, kuid alates detsembrikuust alaliidus tippliigasid juhtiv Teet Allasnäeb kursimuutuse vajalikkust.

„Minu soov on teha ambitsioonikas plaan ja liikuda edasi suhteliselt kiirete sammudega, et publikut tuleks rohkem,“ lausus ta Õhtulehe jalgpallisaates „Kolmas poolaeg“.

„Mis puudutab liiga näitamist laiemalt, siis siin tahaksime teha suurema muudatuse. See pööre ei ole lihtne, vaid nõuab suurt pingutust. Kuhu me sellega täpselt jõuame, kas see teenus saab olema tasuline ja kas muutus tuleb juba 2027. aastal, seda näeme tänavuse aasta jooksul,“ avas Allas veidi kaarte. „Oleme märtsi keskel astumas Euroopa liigade assotsiatsiooni liikmeks. Üks võimalus on näiteks erinevate riikidega ühiste telepakettide müük.“

Selle kohta, et tänavuse hooaja avamäng lükkus ERRi soovil järgmise nädala reede õhtult laupäeva varalõunasse, lausus Allas: „Loomulikult ei neelanud me seda muutust alla liiga lihtsalt. Praegu on nii, aga tahaks, et edaspidi arvestataks neis kokkulepetes rohkem üksteisega.“

Küsimusele, kas pigem on tõenäoline ülejärgmisel hooajal ERRiga koostöö jätkamine või mitte, vastas Premium liiga uus boss: „Kõik variandid on võimalikud ja neid on palju. Mingeid piire meil ees ei ole: näiteks seda, et peame olema tingimata 36 mänguga ERRis. See on meie ja meie klubide otsus. Võib-olla peaks seal olema ainult kõige-kõige olulisemad kohtumised ja ülejäänud kuskil platvormil.“

Allas räägib ka muudest uue ametiga kaasnevatest muredest ja rõõmudest. Samuti tuleb juttu sellest, kuidas talle ikka ja jälle kuulsat Moldovale löödud väravat meenutatakse, mida ta on pidadnud üle elama kohtunikuna kätt proovides ning sellestki, kui tundmatuseni on äärekaitsja amet vahepealsete aastate jooksul muutunud.

Saatejuht on Andres Vaher.

Tallinna Kalevi ülipikaaegne kogukonna- ja turundusjuht Remy Põld on klubi nimel elanud ja hinganud pea 11 aastat. Ühes tänavuse talvega tõmbab ta klubis asjaajamist veidi koomale.

Niisiis kutsusime Kalevi klubi pikaaegse asjaajaja endale külla ning vaatasime möödunud aastatele tagasi. Tugeva korvpallitaustaga mees – kes muuseas mänginud Eesti U20 koondises kõrvuti nii mõnegi siinse tippmängijaga – jõudis esmalt tänu tuntud jalgpalliagendile Inglismaale ülikooli ning sealtkaudu otsapidi jalgpalli juurde.

Praktika Leicester Citys, koduigatsus ja naasmine kodumaale päädisid sellega, et 2015. aasta kevadel asus toona 22aastane Remy tööle Tallinna Kalevi jalgpalliklubi arendusjuhina. Pea 11 aastat hiljem on ta endiselt seal, kuid viimati kogukonna- ja arendusjuhi ametit pidanud mees tõmbab ühes klubi esiliigasse langemisega nüüd ametialast haaret veidi koomale.

Lugusid peitub aga nii Kalevi- kui ka sellele eelnevates aastates lausa kuhjaga. Neile vaatamegi nüüd koos Remyga uuesti otsa.

Head kuulamist!

Veel 2024. aastal FC Flora duubelmeeskonna füsioterapeudiks olnud Tarmo Tikk otsustas aasta eest Eestimaa tolmu jalgelt pühkida ning asus tööle Singapuri jalgpalli valitsejaklubis Lion City Sailorsis. Oma tegemistest ja sealsest eluolust käis ta aasta alguses rääkimas Õhtulehe jalgpallisaates "Kolmas poolaeg".

Tikk kirjeldas saates, kuidas ta lõi Singapuriga kontakti tänu Artur Lõhmusele, kes läks Sailorsisse väravavahtide treeneriks paar kuud varem.

Loomulikult rääkis Tikk lahti Singapuri jalgpalli mured ja rõõmud. Ühest küljest on seal palju raha ning nii saab ta enda tööd - nagu ta ise ütles, siis on ta vigastatud mängijate treener - teha paremini, aga samas on seal ka puuduseid. Tikk rääkis ka neist.

Eesti ja Singapuri jalgpalli vahel saab luua ka teatavaid paralleele, sest Sailorsi klubi omanik on ka Singapuri jalgpalliliidu president ning nii on need süsteemid omavahel läbi põimunud. Tikk sõnas, et võrdlusmoment on tõesti arvestatav, aga tema hinnangul tehakse - või vähemalt soovitakse teha - Singapuris asju läbipaistvamalt.

Jalgpallitreener Risto Paju (22) on hoolimata väga noorest east juba kogenud nii mõndagi. Maardus sirgunud mees pääses vaid 20aastaselt tööle Slovakkia kõrgliigaklubisse Dunajska Streda ning on tänaseks jõudnud Paide Linnameeskonna abitreenerikohale.

Värskes „Kolmanda poolaja“ jutusaates vaatab Paju oma noorele, kuid kirevale karjäärile tagasi. 14aastaselt treenerina saadud tuleristsed Maardus, põiked nii FCI Levadia kui ka FC Flora süsteemi, käik Slovakkiasse, esiliiga meistritiitel Nõmme Unitediga ning koostöö kogenumate, kuid samas endiselt noorte ametivendade Vladimir Vassiljevi ja Nikita Brõliniga – need on vaid mõned teemad, millest saates räägime.

Juttu tuleb ka mugavustsoonist – miks ei jõua Eesti treenerid tihtipeale kodukamaralt kaugemale? „Mul oli Dunajskas Hispaania treener, kes ütles, et Risto, sa pead s*tta sööma. Ja siis Risto pidigi pool aastat s*tta sööma,“ vaatab Paju muigvelsui Slovakkia-ajale tagasi.

Milliseid tingimusi võimaldatakse analüütikutele Slovakkia tippklubis? Kui suur oli palgaerinevus? Ja millest 22aastasena Eesti tippklubi abitreeneriks kerkinud mees üldse unistab?

Vastuse saab ka konkreetne küsimus: kui näiteks mõni esiliigasats pakuks Pajule täna peatreenerikohta, võtaks ta selle vastu?

Head kuulamist!

2025. aasta Eesti aasta naisjalgpallur Siret Räämet mängib küll igapäevajalgpalli Austria kõrgliigaklubis LASK, kuid tuli talvepuhkuseks koju puhkama ning leidis aega külastada „Kolmanda poolaja“ jalgpallisaadet.

Täpselt aasta eest siirdus Räämet pärast kümmet FC Floras veedetud hooaega esimest korda välismaale. Selgub, et unistus profikarjäärist pole kaugeltki pikaajaline, vaid tekkis mõtetesse alles üsna hiljuti.

Räägime ka praegusest kodumaast Austriast – kuidas erineb elu mägede maal Eesti omast, millised on sealsed naisproffide tingimused ja kuidas on lood fännikultuuriga?

Enne Austria-võimaluse tekkimist oli Räämet kõrghariduse nimel tihtipeale välisklubide testimispakkumistele ära öelnud. Päevatöö on Eestis naisjalgpallurite igapäeva lahutamatu osa – uurime, millega tegeles keskkaitsja enne välismaale siirdumist igapäevaselt. Vihje: 2023. aastal lõpetas ta TalTechi Eesti mereakadeemia veeteede haldamise ja ohutuse korraldamise erialal.

Kiikame ka lapsepõlve: jalgpall pole Räämeti elus kaugeltki esimene ja ainuke spordiala. Nooremana tegeles ta näiteks ka kardispordi ja judoga.

Head kuulamist!

Õhtulehe jalgpallisaade „Kolmas poolaeg“ on nüüd teie ees ka videopildis! Seekordse episoodi külaline on endine Eesti koondise ja FC Flora jalgpallur Henrik Pürg, kes pidi vigastuste tõttu vaid 27aastaselt sportlaskarjääri lõpetama ning tegutseb nüüd sootuks teises valdkonnas.

Kui Pürg 2023. aasta järel jalgpallurikarjäärile joone alla tõmbas, loobus ta võimalusest jätkata tööd noortetreenerina ning hüppas põhimõtteliselt pea ees tundmatusse vette.

Saates saame teada, millega on neljakordne Eesti meister vahepealse kahe aasta jooksul tegelenud ning kuhu täpsemalt on elumerelained ta kandnud. Juttu tuleb nii üllatustest tööturule astumisel kui ka kõrgkooli minekust. Etteruttava vihjena võib öelda, et karjäärivalikule andis väikese tõuke koroonaajal omandatud oskus.

Tõstatuvad ka teemad, millest jalgpallurid tihtipeale rääkida ei tihka. Räägime kohanemisest olukorras, kui avastad end aastatepikkuse profikarjääri järel taas õpipoisirollist ning sellega kaasnevast ebakindlusest, aga vastukaaluks ka vutiplatsil omandatud enesekindlusest.

Head kuulamist!

Saate sisu:

0.00 Kuidas Henrik saatesse jõudis?
5.42 Karjääri lõpp, saatuslik puus
13.07 Esimesed kuud mittesportlasena. Töövestlused. Uue karjääri algus
21.34 Tagasi koolipinki
28.23 Milline on Henriku argipäev 2025. aastal?
38.42 Tuli ja tõrv Eesti koondise pihta. Üleminek Kaljust Florasse
47.30 Muretust ellusuhtumisest, vabast ajast, unistustest
53.51 Lõppsõna

FC Kuressaare särgis üle 300 kohtumise pidanud, kuid läinud nädalavahetusel jalgpalluriteele joone alla tõmmanud Märten Pajunurm räägib Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“ korraga mitme jumala teenimisest ja sellest, mida tähendas tema jaoks amatöörmängija seisus.

32aastane Märten Pajunurm on küll sündinud ja sirgunud Raplas, ent kuna ta esivanemad on pärit Saaremaalt, siis ajas temagi sügavamalt juured alla just sealsesse esindusmeeskonda. „Olen end ise kutsunud 51% saarlaseks,“ muigab FC Kuressaare kauane kapten.

Side tolle kogukonnaga jäi nii tugevaks, et Pajunurm ei võtnud mõeldagi, kui Nõmme Kalju püüdis lõppenud hooaja eel teda enda ridadesse värvata. „Minu jaoks oli medalile mängimisest erilisem lõpetada oma klubis. Need väärtused kaalusid muu üles. Nautisin ja armastasin seda, mida ma tegin ja kus tegin,“ põhjendab Pajunurm.

Saates tuleb põhjalikult juttu sellest, kuidas Pajunurm on pikkade aastate jooksul kokku sobitanud mitme jumala – töö, jalgpalli ja eraelu – teenimist. Nimetus „amatöörjalgpalluri võrdkuju“ meeldib talle, kuni lõpuks otsustas ta sellest siiski lahti lasta.

Miks, selle kohta ütleb penaltikunnist keskkaitsja otse ja avameelselt: „Mul on eraelus viimase aasta-paariga läinud nii hästi, et jõudsin nüüdseks punkti, kus olin valmis jalgpalli jätma. Enne oli jalgpall vundament, mis hoidis kõike koos, nüüd tahan keskenduda aga muule. Õige aeg jõudis kätte ja tundsin selle ära.“

Mõistagi ei saa me mööda ka eelmise hooaja skandaalsest mängust Floraga, kus kohtunike otsusest nördunud Pajunurm keskmisi sõrmi välgutas. „See oli esimene kord, kui elukaaslane oli mu mängu vaatamas. Nii palju sõpru oli kohal! Lõin oma hooaja kümnenda värava… Aga kõige pettunum oli mu ema: ta ei suutnud ära imestada, kas on mu selliseks kasvatanud.“

Peatume ka Flora duublist „Flora duublisse“ (nagu on irvhambad FC Kuressaaret nimetanud) kolimisel, viikingiks kasvamisel, USAs enneolematute tingimuste nautimisel, töösuhtel Paide klubi juhi Veiko Veskimäega ja paljul muul põneval.

Saatejuht on Andres Vaher.

Head kuulamist!

Harju JK Laagri asutaja ja peatreener Lauri Nuuma (38) on vutimaastikul kogenud juba nii mõndagi. Ta on töötanud nii Portugali tippakadeemias kui ka abitreenerina Soome kõrgliigas.

Vaid 22aastase noormehena Harju Jalgpallikoolile aluse pannud Nuuma meenutab jutusaates „Kolmas poolaeg“ oma senise vutiteekonna värvikamaid seiklusi.

Jutuks tulevad nii Harju klubi alguspäevad, tahe teha asju varasemast teistmoodi, kõrged ambitsioonid ja muidugi ka kübeke naiivsust, mis noorte meeste – lisaks Nuumale olid Harju juures esimestest päevadest ka Lauri Esko ja Kalmar Liiv – lennuka ideega kaasas käis.

Lisaks meenutab Nuuma kogemusi välismaalt – 2015. aastal Portugali kolimise järel töötas ta kahes sealses klubis ning liikus seejärel edasi Soome, kus tegutses nii Helsingi JK skaudi kui kirsina tordil ka FC Honka abitreenerina.

Miks ei jõua eestlased kuigi tihti välisklubidesse peatreeneriks? Kuidas näeb välja kannakinnitus suures jalgpalliriigis Portugalis? Ja mida peavad Eesti treenerid tegema, et siinse jalgpallihariduse kvaliteet oleks kõrgem? Kõigile neile küsimustele leiame tunniajase jutuajamise käigus vastuse.

Head kuulamist!

2023. aasta alguses pidas toonane Tallinna FC Flora esiväravavaht Karl-Romet Nõmm oma esimese mängu Eesti koondises. Päev varem oli talle pakutud karjääri esimest välislepingut – Viljandist pärit mees siirduski Poola esiliigasse, kus tema koduklubiks sai Nowy Saczi Sandecja.

Poole hooajaga jõudis Nõmm mängida end Poolas esiväravavahiks, kukutades pingile ülikogenud Slovakkia puuriluku Matuš Putnocky. Suvel sihtis ta samast liigast uut väljakutset ning oli juba Sosnowieci Zaglebiega praktiliselt käed löönud, aga… siis avastasid Poola arstid tal müstilise vigastuse.

Uus klubi jõudis juba eestlase liitumise kohta sotsiaalmeedias vihje anda, kuid seejärel avastasid Poola arstid õlaprobleemi, millest Nõmmel endal aimugi polnud. Tänaseni pole see teda rohkem seganud, kuid ometi jäi ta fantoomvigastuse tõttu ligi üheksaks kuuks klubita.

Taskuhäälingus tulevad jutuks nii Poola esiliigamängudel korda loonud kohalik K-komando, trenni ajal platsile trüginud fännid kui ka kogenud konkurendi pingile mängimisest kaasa võetud enesekindlus. Muidugi ei jää käsitlemata ka nooruspõlv Viljandis, väikest viisi skandaaliks kerkinud ning meeskonnast eemaldamiseni viinud peolkäik, üleminek Florasse ja kahe aasta tagused mõtted karjäär sootuks ära lõpetada.

Head kuulamist!

Tänavuse jalgpallihooaja teises pooles sisuliselt meistritiitli väärilist tempot näidanud Pärnu Vapruse üheks nurgakiviks on kerkinud 19aastane Tristan Pajo, kes käis enda tegemistest rääkimas Õhtulehe jalgpallisaates "Kolmas poolaeg".

Kuivõrd praegu on Pajo U21 koondise juures, siis rääkisimegi esialgu päevakajalisest ehk eelseisvatest mängudest - muu hulgas sõidetakse külla kõikvõimsale Prantsusmaale - ning Vapruse edust. Miks oli Vaprus hooaja esimeses otsas kehv ja miks on nad järsku saanud üles nii võimsa hoo?

Loomulikult räägime ka Pajo personaalküsimusest: millise rolli on talle usaldanud meeskonna peatreener Igor Prins, kuidas mõjutab platsil tema lühike kasv, milline on tema tulevik ja läbisaamine nn emaklubi FC Floraga?

Saate lõpus räägime ka jalgpallist laiemalt: miks soovitab ta meeskonnakaaslasel Marten-Chris Paalbergil esimesel võimalusel minna välismaale ja miks ta ise teatud määral kahetseb noorena Tabasalust FC Florasse siirdumist.

Aasta alguses Eesti jalgpalliliidu tehniliseks juhiks asunud Mario Hansi räägib Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“, et tunnetab selget vastutust mängijate ees ning püüab neile luua võimalikult kvaliteetse tippu pürgimist soodustava keskkonna.

„Kipume sageli unustama, et meil on teiste inimeste ees väga suur vastutus. Mina tunnetan selgelt, et vastutan kõigi jalgpallis tegutsevate inimeste, aga eelkõige mängijate ees,“ rõhutab Hansi.

Seejuures jõuab ta ringiga tagasi aega, kui veel ise Tartu Tammekas palli taga ajas.

„Mängijana oli mul unistus jõuda välja suurematele lavadele ja staadionidele. Mul oli silme ees pilt – nagu ühes kuulsas reklaamis -, et tribüünid on rahvast pungil ja mina mängin nende ees. Jalgpallurina see unistus mul ei täitunud, A-koondise abitreenerina sain seda melu aga kogeda. Nüüd on mul aga võimalus ja sellega kaasnev vastutus aidata tänastel jalgpalluritel oma unistusi täita. Ka meie osakonna sisene moto kõlab: mängijate pärast!“ räägib Hansi.

Lahkame saates põhjalikult Eesti noortekoondistes tehtavat ning toome võrdlusjooneks Soome mudeli.

„Kui mõtlen arvamusele, et Eesti jalgpallur ei oska või ei taha või kardab palliga mängida… Ja et see on risk. Kui me väikese riigina ei julge riskida, siis kuhu meil on üldse minna?“ tutvustab Hansi lähenemist, mida aitab tal ellu viia soomlasest noortekoondiste juht Jani Sarajärvi.

Eesti jalgpallis viimastel kuudel toimunu kohta lausub Hansi aga: „Kui vaadata presidendivalimisi, oli kõik see suunatud pigem ühe isiku vastu. Aga mina küll ei ütleks, et klubid on omavahel killustunud. Mina oma igapäevases töös seda küll kuidagi ei tunneta. Kui lähen rääkima Eesti jalgpalli paremast tulevikust, pole kordagi tajunud kellegi vastuseisu.“

Vestlust Mario Hansiga veab Andres Vaher.

Head kuulamist!

Eesti jalgpallikoondise ääremängija Vlasi Sinjavski võttis jutusaates „Kolmas poolaeg“ oma senise karjääri pulkadeks lahti. Muuseas selgus, et tema elu esimene profileping oli suisa illegaalne!

28aastane Narvast pärit Sinjavski on tänaseks üks Eesti koondise kogenumaid mängijaid. Lisaks platsi peal tehtule on teravjalg värvika karakterina silma paistnud ka selle kõrval – TikToki ja Instagrami jõudnud klaverimängu- ja tantsuvideod on vaid väike osa tema toimetamistest.

„Kui tahan, siis teen, kui ei taha, siis ei tee – mul on ükskõik, mis keegi sellest arvab. Mul endal on lõbus ja ma ei võta seda nii, et tahaks midagi sellega saavutada või hästi palju jälgijaid saada. See on lõbus!“ selgitas Sinjavski.

Ent jalgpalluri puhul tuleb eelkõige muidugi juttu – ülla-ülla – jalgpallist! „Kaljus olin ma esimesel aastal väga vaikne, aga siis sain aru, et nii ei saa. Edaspidi olen alati välja öelnud, kui mulle miski ei meeldi,“ avas Sinjavski oma mõttemaailma.

„Kui lihtsalt kuulad ja ei ütle midagi, siis oledki pingil. Teeksid seda, mida treener ütleb, isegi kui ei tule välja, aga olen treeneri jaoks mugav. Niimoodi oledki pingil ja lihtsalt hea inimene,“ selgitas ta hiljutist nõudmist positsioonivahetuseks, mis viis senise rünnakule orienteeritud ääremängija hoopis kaitsjaks ning suunas ta Tšehhi kõrgliigas klubivahetuseni.

Narva Transis kõrgliiga tuleristsed saanud Sinjavski meenutas ühtlasi oma esimest profilepingut, millele järgnes noomitus isalt, ning hilisemat arusaama, et sõlmitud kontraht oli tegelikult ebaseaduslik ja seega kehtetu. Juttu tuli ka legendaarsest karmi käega Sergei Frantsevist, kellega Sinjavskil asjad üldse klappima ei kippunud.

Terve karjääri Tartu Tammeka väravat valvanud Karl Johan Pechter tegi kolme aasta eest oma elus kannapöörde ja otsustas minna Austraaliat avastama. Nüüd on ta mõneks ajaks tagasi Eestis ja saabus sisuliselt otse lennukist ka Õhtulehe "Kolmanda poolaja" jalgpallisaatesse, et oma elust pajatada.

Miks otsustas Pechter sellise lükke teha? Mis elu on ta Austraalias lisaks jalgpallile veel elanud? Kuidas õnnestus tal end sealsesse vutiellu sisse süüa? Miks ei huvitanud Eesti koondisesse kuulumine seal maal mitte kedagi?

Tuleb välja, et 29aastane tartlane on seal edukalt oma karjääri jätkanud ja ta ei tee saladust faktist, et ühel hetkel jõudis ta välja kõige kõrgemale tasemele, kus ta kunagi on olnud. Tammekas mängides polnud tal treeningutel kunagi nii raske kui oma regiooni Premier League'i kuulunud Brisbane Citys.

Eesti jalgpalliliidu vastne asepresident Daniil Savitski tunnistas Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“, et kui töö vandeadvokaadina end ühel päeval ammendab, võib ta olla huvitatud võimalusest asuda siinset jalgpallivankrit ise vedama.

Endine väravavaht ja nüüd vandeadvokaadina igapäevast leiba teeniv Daniil Savitski kuulub EJLi juhatusse juba kaheksa aastat, kuid äsja tõusis ta alaliidu asepresidendiks.

Kas Savitskist võib saada kauase jalgpallijuhi Aivar Pohlaku mantlipärija?

„Ma ei välista seda võimalust. Kui, siis on see tulevikumuusika. Aastal 2025 ei olnud ma valmis kandideerima. Tahan veel erialaselt töötada – enne, kui saan büroo asjad üle anda järgmisele põlvkonnale ja ise keskenduda millelegi muule,“ kõlas vastus koos tõdemusega, et Pohlakuga ta sel teemal rääkinud ei ole.

„Ka UEFA president Aleksander Čeferin on ju advokaat. Minule teadaolevalt kutsus süda teda vahepeal sinna tagasi ning ta oli ka advokaadina mõnda aega üpris aktiivne.“

Savitski kirjeldas äsjaste EJLi valimiste eelset aega: „Stressi oli kindlasti tavalisest rohkem. Olin isegi mõneti üllatanud, kui tugevalt see kõik mulle mõjus. Tegin ise sellest järelduse: Eesti jalgpall läheb mulle hinge.“

Omaaegne jalgpallur meenutas omapärast – vihjeks: kokkuleppemänguga seotud isiklikku – lugu sellest, kuidas tal tekkis kontakt Pohlakuga ja temast sai juhatuse liige.

Samas lisas 36aastane Savitski: „Aga kui ma oleks omal ajal liitunud Levadia ja mitte Nõmme Kaljuga, ei istuks ma suure tõenäosusega praegu siin, vaid mängiksin endiselt jalgpalli ja ilmselt mitte Eestis.“

Saates tuleb juttu ka fantoomklubide probleemist, juhatuse liikme vastutusest ning "lapsekingades" spordiõigusest Eestis – milles Savitski kritiseerib Eesti olümpiakomitee tegevust.

Episoodi saatejuht on Andres Vaher.

Seekordse „Kolmanda poolaja“ jutusaate külaliseks on 33kordse Soome jalgpallimeistri Helsingi HJK peaskaut Mihkel Rääk.

23aastane Raplast pärit mees on tudeerinud spordijuhtimist nii Leedu spordiülikoolis kui ka Soomes Jyväskylä rakenduskõrgkoolis (JAMK). Enne Soome siirdumist jõudis ta skauditööd teha ka Leedu tippklubi Kaunase Žalgirise juures.

Ent kuidas jõuab noor Eesti mees üldse skauditööni? Kui keeruline oli Soomes kanda kinnitada? Ja kuidas käib ikkagi Aafrikast pärit lihvimata teemandite üleskorjamine? Juba mõne päeva pärast lendab Rääk näiteks Sierra Leonesse sealsete noormängijate potentsiaali uurima.

Saates tuleb juttu nii nähtud vaevast ja alustava skaudina saadetud lõpututest kirjadest klubidesse, aga ka humoorikatest juhtumitest seoses nii Aafrika-reiside kui ka muuga, millega jalgpalliskaut igapäevaselt kokku puutub.

Üle ega ümber ei saa me ka tehisintellektist – kui palju see tänapäeva maailmas skauti aitab? Vihje: palju!

Räägime ka sellest, miks ei liigu mängijad enam Eesti kõrgliigast Soome omasse. Kas tasemevahe on tõesti nii suur? Ja millisel mängijal võiks (või võinuks) olla lähiminevikus potentsiaali see teekond ette võtta?

Vähem kui ööpäev pärast konverentsiliiga keerulist, aga võidukat mängu kaugel Gibraltaril istus Paide linnameeskonna peatreener Vladimir Vassiljevjuba Õhtulehe stuudios. Rääkisime tema uue koduklubi käekäigust ja eesmärkidest, aga eelkõige Eesti jalgpalli ja jalgpallurite arendamisest.

„Eestis on väga palju mängijaid, kes ei vääri profilepinguid ning kelle baasoskused on puudulikud. Välismaal nad ei saaks selle eest raha. Siin nad saavad, sest meil puudub konkurents,“ tõi ta välja arvamuse peamisest murekohast.

Poolteist aastat Slovakkia esiliigaklubis Šamorin peatreenerina töötanud Vassiljev hindas sealse ja Eesti jalgpalli erinevusi: „Platvorm ehk noortetöö on … ma ei ütleks isegi, et palju parem, vaid et kõike tehakse palju planeeritumalt. Seetõttu on ka sealne keskmine tase - nii tehniliselt kui füüsiliselt - palju kõrgem. Slovakkias ei ole jalgpallurit, kes ei oska mängida. Eestis on kas head või halvad mängijad. Need head lähevad tavaliselt välismaale ja seetõttu saavad halvad järjest rohkem kunstlikult profilepinguid. Meie jalgpallil ja liigal ei tasu niimoodi taseme tõusu oodata.“

Pikalt peatusime erinevatel nüanssidel, mida eeldab profijalgpalluriks saamine ja olemine. „Näen sageli koosolekutel pilke, mis on täiesti tühjad. Jah, minu kui treeneri ülesanne on mõista põhjuseid, miks see nii on ning hoolitseda selle eest, et mängijad ei saaks infot liiga palju. Aga kui lisada, et ma näen Eestis palju mängijaid, kes lihtsalt ei taha enam juurde õppida, siis on see probleem. Ja jõuame taas konkurentsi juurde - nad arvavad, et on jumala head ega pea rohkem pingutama. Välismaal ei hakka ükski treener ootama, et mängija suudaks infot vastu võtta.“

Samuti andis Vassiljev eksperthinnangu FC Flora eilsele saunaõhtule Islandil, rääkis vaimutugevuse võtmetähtsusest, enda karjääri planeerimisest, Henri Anieri palkamisest, igapäevasest suhtlusest Marko Saviciga ja Ivan Stojkovici pärandist ning paljust muust.

Episoodi saatejuht on Andres Vaher.

Juunikuu viimasel päeval 19aastaseks saanud Siht on kogu oma senise jalgpallitee veetnud Nõmme Kaljus. Seejuures on ta kogu selle aja mänginud endast aasta või isegi kaks vanematega. Saates meenutab ta muuhulgas aega, mil teda tunti pigem vähese võhmaga kiitsaka poisina, mitte noore ja talendika jalgpallurina.

Ehkki Eesti meistriliigas on ta viimase kahe aastaga kerkinud noorest east hoolimata üheks hinnatuimaks mängijaks, pole ta sarnaselt mitmele eakaaslasele veel välismaale siirdunud.

„Mina kindlasti ei sooviks sinna minna, sest noortest meestesse on väga raske sammu teha. Oleme seda ju näinud – enamasti tullakse kas tagasi Eestisse või minnakse mujale nõrgemasse liigasse. Kui ma siin juba meestega Premium liigat mängin, siis sooviksin minna kuhugi, kus ma saan meestejalgpalli mängida,“ avaldas Siht.

Juttu tuleb ka Kalju KTM-küsimustest, Promise Davidist ning muidugi ka kuulsast käärlöögist Rootsi vastu. Head kuulamist!

Kauane Eesti jalgpallikoondislane Henrik Ojamaa jagab Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“ kogemuslugu, kuidas jõudis investeerimiseni ja millise vabaduse see talle tänaseks on toonud.

Ligi 15 aastat piiri taga jalgpalli mänginud Henrik Ojamaa kirjeldab investeerimiseni jõudmist ning plusse, mis sellega on aegamööda kaasnenud. Või nagu vutimees ise sõnastab: „Kuidas panna ennast olukorda, et sa ei peaks muretsema, kust see järgmine palgatšekk tuleb.“

Muuhulgas toob Ojamaa välja, et kui mängis veel Poolas, tegeles uue hobiga niiöelda inkognitona, sest pelgas sealsete kirglike fännide võimalikku pahameelt.

Ojamaa on varem välja öelnud, et soovib aastaks 2026 jõuda finantsvabaduseni.

„Finantsvabadus tähendab minu jaoks seda, et meie pere kulud on investeeringutest tulevatest vahenditest kaetud. Eesmärk saavutada see järgmiseks aastaks on käegakatsutav. Olen lähedal. Aga päris käes veel ei ole,“ kirjeldab ta ja täpsustab: „Investeeringutega on läinud isegi paremini kui ma ennustasin. See on tore. Aga elu Eestis on samuti läinud ennustatust väga palju kallimaks – viimase viie aasta inflatsioon on peaaegu 40 protsenti.“

Profijalgpallurist investeerija ja finantsblogija jagab erinevatel platvormidel ka (tasulisi) soovitusi – nende abil on enda teenistuse kasvama pannud mitmed tippliigade jalgpallurid, aga ka siinmail tuntud sportlased (näiteks Janek Õiglane, Henri Anier ja Joonas Tamm).

Samas nõustub Ojamaa: raha ei kasva puu otsas, nii kaasnevad ka investeerimisega ohud, riskid ja ka hirmud.

Mõistagi tuleb juttu ka Eesti liigast, Ojamaa Florast ja koondisest lahkumisest, Paidega liitumisest ning suurest soovist karjääri lõpetuseks tänase koduklubiga meistritiitel võita.

Saatejuht on Andres Vaher. Head kuulamist!

Õhtulehe seekordne jutusaade „Kolmas poolaeg“ pidanuks olema Eesti jalgpalli liidu presidendidebatt, ent paraku istus laua taga vaid üks kandidaat.

Mullu detsembris jalgpallurikarjääri lõpetamisest ning jalgpalliliidu presidendiks kandideerimisest teatanud Ragnar Klavan istus Õhtulehe ajakirjanike vastas üksinda, sest istuv president Aivar Pohlak jättis meie debatikutsele vastamata.

„Eks ootus ja lootus oli kindlasti debatti pidada. Üks põhjuseid, miks ma kandideerisin, oli see, et saaksime sisutihedalt arutleda Eesti jalgpalli üle – see on debati olemus,“ tunnistas Klavan. „Arutada, kuidas kaks erinevat persooni seda näevad.“

Tunniajase saate jooksul saavad vastuse mitmed põletavad küsimused: mida arvab Klavan meediasse lekkinud Pohlakut materdavatest lugudest, miks kohtus ta Pärnu Vaprusega alles mai lõpus, milline seis (ja miks!) valitseb ikkagi Ida-Virumaal ning miks ilmnevad Pohlakut puudutavad probleemid alles nüüd, täpselt valimiskampaania ajal?

Vestlust veavad Martti Kallas ja Rasmus Voolaid. Head kuulamist!

Mattias Männilaanest sai äsja 25. Eesti jalgpallur, kes kroonitud mõne välisriigi meistriks. Tuleb välja, et Gibraltar, mille värske jalgpallitšempion Lincoln Red Impsi ründaja on, ei ole sugugi Eestist nõrgema vutiliigaga. Pigem vastupidi.

Männilaan käis sel puhul külas Õhtulehe jalgpallisaates „Kolmas poolaeg“, kus ta rääkis kõigest ausalt. Kuidas ta Gibraltarile jõudis, missugune on sealne eluolu, kuidas ta igapäevaselt Hispaania - Gibraltari vahet sõidab ja passi välgutab jne.

Seejuures avaldas Gibraltaril kolm väravat löönud ründaja, et kuigi sealsest riigist on Eestis kuvand, et neist võiksime jalgpallis ikka üle olla, siis see on soovmõtlemine. Ta usub, et liiga kaks parimat klubi ehk Lincoln Red Imps ja St Joseph's mängiksid Eesti tippude vastu võidu peale ja tagumise otsa meeskonnad kuuluksid Premium liigas tabeli keskele.

Lisaks rääkis Männilaan, kuidas ta sealses ühiskonnas ka ise mõnevõrra vabamaks muutus ja mis moodi tiitlit tähistati.

Kuna Paides – kes on muuseas ainus regulaarselt YouTube'i sisu loov Premium liiga klubi – koos Kallasmaaga turundustandemi moodustanud Dumitru Grubii on Itaalia taustaga, pärineb suur osa nende sisuinspiratsioonist just saapamaalt.

„Minna veetaksoga jamesbondilikult mängule, kõht head ja paremat täis, spritz'id juba vereringes liikumas ja näha seejärel [Joel] Pohjanpalo väravat. Seejärel märgata enda ees kolme erinevat põlvkonda – vanaisa, isa ja kõige noorem võsuke. Neil hetkedel mõistsin, et see ongi kultuur, milleni ühel päeval võiksime jõuda,“ meenutas ta kogemust oma lemmiksatsi Venezia kodumängult.

Paide turundusfilosoofiat kirjeldas Kallasmaa nii: „Tahame portreteerida mängijaid kangelastena – seda on ülikihvt näha, kuidas mistahes kogukonnaüritustel jooksevad sajad noored mängijatele järele, hüüavad nimepidi ja küsivad autogrammi. Isegi meie oma Paide linnas!“

Lisaks tuleb juttu kirjanditest, kurjadest kommentaaridest ning sellest, miks ei kujuta Karl-Thomas elu jalgpallita ette. Head kuulamist!

Tartu Welco jalgpalliklubi eestvedajate ringi kuuluv Mart Raamat rääkis Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“, et Eesti jalgpall on jäänud tupikseisu ja vajab juhtimisse hädasti muutust, uut jõudu ja energiat.

Esiliiga tippude sekka kuuluv Welco on üks neist klubidest, kes toetab Eesti jalgpalli liidu presidendivalimistel Ragnar Klavanit.

„Diskussioon on Eesti jalgpallis hädavajalik. Muidu kõnnimegi ühel rajal, ilma et keegi arutakski, kas see rada on õige,“ põhjendas Mart Raamat. „Me ei saa ju öelda, et Eesti jalgpall on täna heas seisus. Räägime pidevalt, et alles saime iseseisvaks. Kurat, kolmandik sajandikku on juba möödas! Võiks juba olla kuhugi jõudnud. Seepärast vajabki jalgpalliliidu juhtimine muutust, uut jõudu ja energiat.“

Peatusime saates pikemalt Eesti jalgpallitaristu seisukorral, mille kohta Raamat tõi mitmeid näiteid ja andis hinnanguid.

„Olen läbi käinud erinevad staadionid alates Väimela muruväljakust kuni Sportland Arenani. Kurb ongi see, et publiku vaatest ei ole neil kahel mingit vahet. Mõlemal on välipeldik ja betoonplokid, kust mängu vaadata. Traagiline, et kolmandik Premium liiga hooajast mängitakse sellistes tingimustes,“ lausus Raamat.

Viimases "Kolmanda poolaja" episoodis rääkis FC Kuressaare ründaja Otto-Robert Lipp ausalt, kuidas klubi ta aasta eest põlvevigastusega ripakile jättis ja ta pidi ise endale operatsiooniks ja taasturaviks 3500 eurot hankima. Paraku tuleb välja, et see pole Eesti jalgpallis ühekordne näide.

Seekord käis Õhtulehe jalgpallisaates külas Pärnu Vapruse ääreründaja Sander Kapper, kes tunnistas, et on sarnast käitumist kogenud lausa kahes klubis. Tõsi, esimesest on möödas juba ligi kümmekond aastat ja siis toimetasidki klubid natuke vaesemates tingimustes ja me ei saanud veel rääkida kuulsast profiliigast. Teine olukord on värskem ja temal endiselt hingel.

Lisaks rääkis Kapper oma kirjust taustast - kuidas ta noore poisina Viljandis, Taanis ja Soomes jalgpalli mängis ning miks tulid sisse pikad pausid? Kuidas ometi on võimalik, et ta sai eestikeelsed kuud selgeks alles poolteist aastat tagasi ja mis on tema arust üks Eesti jalgpalli põletavamaid probleeme?

Otto-Robert Lipp on pikaaegne Eesti meistriliiga jalgpallur, kelle senist karjääri on varjutanud lugematud vigastused. Seekordses „Kolmanda poolaja“ episoodis avab ta ukse jalgpalluri hingeellu ning räägib avameelselt nii mõnestki jahmatavast olukorrast.

24aastase mängijana on ta juba läbi elanud kaks põlve eesmise ristatisideme vigastust ehk sisuliselt kõige tõsisemat sporditraumat, mida jalgpallur üldse ette saab kujutada.

Lisaks füüsilistele raskustele jagab Lipp saates avameelselt oma kogemust teemadel, millest Eesti jalgpallis avalikult ei räägita ning mille meeldetuletamine teeb haiget ka aastaid hiljem. Jutt on vaimsetest probleemidest, millele jalgpallurina abi leidmine pole üldse mitte lihtne.

„Kui koju jõudsin, oli selline tunne, nagu kogu maailm variseks kokku. Täielik paanika. Tundsin, et olen täiesti väärtusetu,“ meenutab Lipp üht mitte kuigi hiljutist juhtumit.

Jutuajamise sürreaalseim osa puudutab paraku hoopis klubipoolset tegevu(setu)st. Kuidas on võimalik, et vigastatud mängija peab operatsioonile pääsemiseks mitu tuhat eurot ise lauale käima või selleks suisa lähedastelt raha laenama? Ometi ongi Lipp täpselt sellise olukorraga ise silmitsi seisnud.

Räägime ka palgapoliitikast. Ehkki jalgpallis räägitakse tihti aastastest lepingutest, jääb mängijatel selle taustal ligi veerandi aasta väärtuseks palka saamata. Miks on see nii?

Ligi neli kuud peasekretärina Eesti olümpiakomiteed vedanud kauane jalgpallikohtunik Kristo Tohver rääkis Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“ esimestest väljakutsetest uues ametis, aga ka sellest, kumb on olulisem: medal või spordi pakutav emotsioon.

„Peame lähtuma sellest, milline on riigi eesmärk sporti raha investeerida ja mida me selle eest vastu saame? Medalid on kahtlemata üks osa sellest, aga võrrandisse kuulub ka rahvusliku ühtekuuluvustunde tekitamine. Näiteks jalgpallikoondise võit Lillekülas Venemaa üle või korvpallikoondise jõudmine Euroopa meistrivõistlustele lõi seda rohkem kui mõni olümpiamedal,“ sõnas Tohver.

Ta lisas, et tutvub just neil päevil rahvusvahelise metodoloogiaga, mis hindab tippspordi võimekust riigile midagi tagasi anda. „Väga paljud riigid on selle uuringu läbi teinud. Tegelikult ju riik ei telli medalit, vaid rahvusvahelist tuntust ja eeskujusid. Nüüd ongi küsimus, kas eeskuju on ainult medalivõitja või ka Rasmus Mägi oma kolme olümpiafinaaliga, Nelli Differt neljanda kohaga ja kümpimehed.“

Mõistagi tuli saates juttu ka jalgpallist ja kohtunikutööst. Tohver pajatas, mida koges hiljuti Saudi Araabias seoses VARi kasutamisega, rääkis EJLi presidendivalimistest ning avaldas, kui kaua soovib palliväljal veel õiguks mõista.

Samuti sõnas ta kategooriliselt: VAR on tulnud selleks, et jääda. Ka Eestisse. „VAR on absoluutselt vajalik. Me ei saa täna enam aru, kui palju on VAR asju paremaks teinud. Oleme ära unustanud, kui palju jama oli enne. Üks-kaks skandaali aasta jooksul tekib ka nüüd - jah, need on valusad, eriti kui reeglite vastu eksitakse. Aga me ei anna endale aru, millisesse aega me VARist loobudes tagasi läheksime. See on põhimõtteliselt ikkagi tagasipöördumatu protsess.“

Saatejuht on Andres Vaher.

Detsembrikuus värske isana kuulsale Londoni Chelseale värava löönud Markus Poom käis külas Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“, kus ta rääkis oma teekonnast jalgpallimaailmas, Chelseale löödud väravast, isaks saamisest ja Mart Poomi pojaks olemisest.

Kuidas saada isaks Markus Poomi moodi? Valem on imelihtne: laps peab sündima Eestis, ise pead olema tema sünnihetkel Iirimaal ja isadusest teada saama Saksamaal. Miks nii? Sest Poom ja Shamrock Rovers mängisid UEFA konverentsiliiga mängu Banja Luka vastu. Ta oli parasjagu dopingukontrollis, kui kolleeg tõi talle telefoni. Sealt ilmnesid abikaasa neli vastamata kõnet. Nii oli kohe selge, et tuleb hakata ostma lennupileteid.

Markus Poom rääkis ka isa Mardi vägitegudest ja sellest, kuidas on üles kasvada Arsenali mängija pojana.

„See oli minu jaoks nii tavaline asi. Nüüd mõtlen, et oleksin võinud seda rohkem hinnata, aga mul polnud seda millegagi võrrelda. See oligi minu elu – vaatan Premier League'i, käin iga nädal mängudel ja näen staare. Vahepeal käisin Arsenali treeningkeskuses, kohtusin mängijatega ja tutvusin Arsene Wengeriga. Äge oli muidugi, kogusin autogramme, aga kui Eestisse tagasi kolisin, siis jäi see maailm meist väga kaugele. Nüüd vaatan sellele kadedusega tagasi, aga need olid tõesti üliägedad mälestused,“ meenutas ta.

„Ma arvan, et kõik muutus minu jaoks siis, kui kolisime Eestisse ja isa andis raamatu välja. Kui seda lugesin, sain aru, et mis kõik päriselt toimus. Ma ei teadnud kõiki detaile ja lugedes sain aru, et see on ebareaalne, mis ta on kogenud. Ja mida ta mulle rääkimata on jätnud! Miks ta pole mulle neist asjadest rääkinud?!“ päris Poom naerdes.

„Ma vist olin kuulnud, et Manchester Unitedil oli huvi ta vastu, aga lugesin raamatust, et laual oli kaks-kolm pakkumist ja need lükati tagasi. See oli lausa nii lähedal?! Pakkumistest ma küll ei teadnud. Ma olin kuulnud lihtsalt, et Unitedi huvi oli, sest [Peter] Schmeichel oli ta iidol. Manchester United oli ka tema lemmikklubi.“

Muidugi räägime Poomiga pikemalt ka tema edukast perioodist Shamrock Roversis, mille kulminatsiooniks oli värav Stamford Bridge'il Chelseale. Vastuse saab ka küsimus, et kas tõesti alustab Poom hooaega FC Floras?

Paide linnameeskonna president Veiko Veskimäe kuulub jalgpalliliidu presidendiks pürgiva Ragnar Klavani meeskonda tema sõbrana, nagu suurettevõtja ise määratleb.

Veskimäe põhjendas Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“, miks Eesti jalgpall tema hinnangul hädasti kursimuutust vajab.

„Üks juht on olnud niiöelda võimul umbes 20 aastat. Me ei räägi kellegi isiklikust ärist, vaid avalikust organisatsoonist. Tunduks loogiline, et sellises olukorras juht ise ütleks: väga hea, teil on uued ideed, võtke ja vedage elu edasi,“ sõnas paari aasta eest Eesti aasta juhiks valitud Veskimäe. „Paraku on jalgpalliliidus jätkuvalt nii nagu ma mäletan oma esimest kokkupuudet Aivar Pohlakuga (EJLi president – toim) 13 aasta eest. Kui küsisin, millal teil klubide ümarlaud toimub, tegi ta mulle esimese asjana selgeks, et Eesti jalgpallis ei ole võimalik midagi sellist teha. Nii on see tänini.“

„Rahuolematust juhtimisega on jalgpalli sees tegelikult väga palju. Olen seda kuulnud isegi Aivari enda lähematelt ja kaugematelt toetajatelt ning jalgpalliliidu tänastelt toetajatelt. Paljud ei ole kaugeltki rahul ja väljendavad umbusku, aga lisavad samas, et ei saa midagi teha. Näiteks rahapaigutuste kohta on küsimusi väga paljudel.

Mina nimetan seda usalduse puudumiseks. Ilma selleta ei toimi ühes organisatsioonis mitte miski. Aivar ise on aegade jooksul korduvalt rõhutanud: asjad ei pea mitte ainult olema ausad, vaid ka näima ausad. Mina ütleksin seepeale vastupidi: asjad ei pea mitte ainult näima ausad, vaid ka olema ausad,“ lausus Veskimäe ja tegi EJLi senise tegevuse juures mitmeid etteheiteid avatuse ja läbipaistvuse puudulikkuse osas.

„Praegu on Eesti jalgpallil ainult üks pärismure: juhtimine vajab uuendamist. Seda meie nüüd tahamegi lahendada. Olen veendunud, et Ragnar Klavan on tänasest jalgpalliliidu juhist sellesse rolli oluliselt sobivam kandidaat. Ta looks jalgpalli kogukonnas usaldusliku õhkkonna. See on kõige alus,“ sõnas Veskimäe.

Enda ja Pohlaku suhteid kirjeldas ta nii: „On olnud erinevaid aegu. Küll on mind sõimatud salliga reformierakondlaseks, küll karjutud telefoni, kes ma üldse selline olen, aga ka väga viisakaid ja mõistlikke vestluseid. Kahjuks olen näinud päris inetuid olukordi, mis on viinud mõttele: kas see on ikka päriselt? Need on olnud olukorrad, mis ei tohiks kindlasti käia ühe juhi juurde.“

Samuti tuli saates jutuks Paide linnameeskonna eilne avalik pöördumine ja Pohlaku vabandus, ühe tuntud ettevõtte juhi ootamatu soov tulla Klavani kampaaniat toetama, vutilegendi napist juhtimiskogemusest ja paljust muustki.

Vestlust veab Andres Vaher.

Mullu mängijakarjääri lõpetanud pikaaegne Paide Linnameeskonna jalgpallur Karl Mööl sõnas Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“, et ootas mitu nädalat endise koduklubi pakkumist, kuni otsustas siirduda FC Florasse treeneriks.

Mööl sõnas, et Paidet hakkas häirima, et nad ei saanud enam temast kui jalgpallurist nii palju kätte kui varem. Aastaid mängimise kõrvale ka noortele individuaalseid trenne pakkunud jalgpalluril paluti teha valik. Nii otsustaski ta mängimisest loobuda ja edasi pühenduda treeneritööle.

Esialgu jätkas ta kuu aega veel Paide duublis mängimist ja arvas, et ehk õnnestuks tal ka treeneritööd teha pikaaegses koduklubis. „Mul polnud nendega mingit tüli, kuigi äkki inimesed arvasid, et oli,“ sõnas ta naerdes.

„Kindlasti ei saanud minu olukord olla Paidele teadmatus. Nad pidid teadma, mis saama hakkab ja et ilmselt lõpetan mängimise ära. Oli teemaks, et nad pakuvad mulle mingi võimaluse, aga seda pakkumist ei tulnud. Tahtsin eluga edasi minna ja pakkumine tuli hoopis Floralt. Ma ei tea, kas keegi solvus või mitte, aga olin nende jaoks paar nädalat saadaval. Ju siis polnud mind vaja, leidsin uue lahenduse.“

Esialgu töötas Mööl mullu Flora U21 meeskonna juures, kuni temast sai tänavu esindusmeeskonnas Konstantin Vassiljevi abitreener.

„Meie esimene kohtumine polnud niivõrd metoodika või mängumudeli kompamine, vaid pigem üksteisega suhtlemine, et kuidas omavahel ühes riietusruumis hakkama saame,“ meenutas ta esmast kokkupuudet.

„Kostja tahtis minuga veel rääkida enne kui otsuseid tehakse. Tajusin, et ta saab väga hästi aru, milline on olukord, mis mängijad tal on ja milline surve meil peal on. Ta oli väga rahulik ja mulle tundus, et meil asjad sujuvad. Ta on ratsionaalne inimene, kellega saab asju arutada ja töö käima panna.“

Seni on Floras kõik hästi. „Mängijad on väga keskendunud, teevad korralikult tööd ja energia on paigas. Alati on aga nii, et päris seis ilmneb rasketel hetkedel. Praegu on seis hea, aga oleme veel ka vähe teinud.“

Mööl rääkis veel pikemalt individuaalsetest trennidest ja kolmeaastasest perioodist kolmandas liigas palliva Hella Hundi treenerina. Lisaks võtsime kokku tema pika ja eduka mängijakarjääri, kus ta meenutas oma ainsat välishooaega ja rääkis oleksitest. Küsimuse saab ka vastus, et kas Mööl on tõesti nii konfliktne persoon, kui on jäänud mulje?

Eesti parim jalgpallur Karol Mets tuli kiirvisiidile kodumaale ja leidis selle raames võimaluse jagada oma kogemusi Õhtulehe taskuhäälingu „Kolmas poolaeg“ kuulajatega.

Peatusime nii aktuaalsetel teemadel kui ka erinevatel tahkudel, millised karid on Viljandi poiss teekonnal unistustemaale ehk Bundesligasse pidanud ületama. Mõned väljavõtted Metsa räägitust:

„Ma ei suutnud kohe leppida teadmisega, et olen vigastatud. Alustasin seetõttu taastusravi liiga vara ja sealt tuli tagasilöök. Kahjuks on trauma ikkagi küllaltki tõsine. /…/ Kuigi tean nüüd tagantjärgi, et mängisin (Slovakkias) ühe jalaga, ei kahetse ma üldse, et vahetust ei palunud. Ma lihtsalt ei ole selline.“

„Olin nüüdse traumani vist ainuke St. Pauli mängija, kes tegi kaasa kõik treeningud. Eelmisel hooajal oli küll üks kord, kui väänasin põlve nii, et… See nägi ikka päris õudne välja. Võinuks ka karjääri lõpetada. Käisin seejärel isegi kirikus, viisin küünla ja jätsin sinna väikese kingituse. Kõrgemad jõud hoidsid mind kõvasti.“

„Kui Eestis on kaks sellisel tasemel jalgpallurit, peaksid nad mõlemad aasta sportlase nominentide sekka kuuluma. Kui otsustati valida üks, siis… Mul ei ole tõesti midagi Karli vastu. Ennustan talle siiralt suurt tulevikku. Aga kui võrrelda meie aastaid tervikuna, siis - kellelegi liiga tegemata - minu oma oli natuke parem. Tahan rõhutada: ma ei konkureeri Karliga, vaid räägin professionaalselt tehtud tööst. Minu arvates see otsustate grupp ei teinud head tööd ning minu jaoks sattus EOK pädevus seetõttu küsimärgi alla.“

„Mul on kodus mitu paberit, kuhu olen kõik oma unistused ja eesmärgid kirja pannud. Kuna need ripuvad välisuksel, olen sunnitud neid iga päev lugema. Jah, Bundesligasse jõudmisega sai üks unistus täidetud. Aga neid on veel.“

„Kui ma ei oleks oma tänase elukaaslasega kokku saanud, siis… Ma ei teagi, mis minust oleks üldse saanud. See oli murdemoment. Võib-olla tegutseksin täna näiteks hoopis ehitusvaldkonnas. Enne oli mul pea laiali otsas, käisin pidudel, mängisin palju PlayStationit ning olin järgmisel päeval sellest kurnatud. Ma ei olnud profisportlane. Tema tõi mu ellu rahu ja stabiilsuse ning õpetas olulisele keskenduma.“

„Olen spordimees - tahan teha kogu aeg kõike hästi. Saudi Araabia kultuuriruumis kohtasin midagi täiesti muud. Väga paljud mängijad suitsetasid. Ka poolajal riietusruumis. Siis tundsin, et müüsin osa oma südamest maha. Kuna mul ka mängud ei sujunud ja tegin palju vigu, tekkis kõva stress.“

Üheksandat sünnipäeva tähistav Õhtulehe taskuhääling „Kolmas poolaeg“ kutsus külla jalgpallilegend Martin Reimi, kes rääkis enda paljudest rollidest.

Läbi aasta kestnud ning sügisel tulipunkti (ja ka kohtusse) jõudnud Viimsi jalgpallihalli saaga kohta kostis Reim muuhulgas:

„Tänapäeva Eestis on paraku normaalsus, et iga vähegi suurem ettevõtmine kellelegi ei meeldi. Meie hall ei ole sugugi esimene, mille rajamine vastuseisu kohtab. Nägin neid kirju. Küll hoiatati, et sealt hakkab kostma õudne lärm, tulevad purjus fännid pasunatega kuni selleni, et lapsed võivad mängida ka veerandil väljakul. Väga palju spordikaugete inimeste absurdseid väiteid.

Hagisse jõudis lõpuks 20 etteheidet – 19 neist olid alusetud, detailplaneeringut puudutavas nähti puudusi. Lugu on teises kohtuastmes, eks näis, mis saab. Minu hoiak on aga lihtne ja selge: kui kõik, mida vaidlustatakse, seisma panna, võiksime ajas 30 aastat tagasi minna ega saagi midagi ehitada.“

Reim, kes kannab ka Viimsi vallavolikogu liikme kohuseid ja vastutust, lisas: „Eestis toetatakse sporti häbiväärselt vähe. Kui võrrelda kasvõi kultuurisektoriga, on need summad kaduvväikesed. Minu huvi on, et Viimsis oleks võimalused erinevaid spordialasid heal tasemel harrastada. Ütlen ausalt: meie rahvas ei ole piisavalt sportlik. Tahan aidata kaasa sellele, et inimesed tuleks kodunt välja terviseradadele ja spordiväljakutele liikuma. Muidu oleme 20 aasta pärast olukorras, kus peame jälle makse tõstma.“

15 aasta eest – veidi pärast mängijakarjääri lõppu – haaras Reim FC Flora peatreeneri ohjad. Nüüd astub sisuliselt samasuguse sammu Reimilt Eesti rekordinternatsionaali nimetuse endale saanud Konstantin Vassiljev. Eelmise põlvkonna Eesti koondise keskväljamaestro jagab saates noorele treenerile kogemusi, millega uues ametis arvestada tuleb.

FC Flora president Pelle Pohlak käis Õhtulehe taskuhäälingu „Kolmas poolaeg“ stuudios rääkimas keerulisest hooajast, olevikust ja tulevikust.

Eesti kõrgliiga neljas koht on Flora ajaloo halvim tulemus kordamine ja seega ei ole sugugi kindel, et mullune Eesti meister saab tuleval hooajal eurosarjas osaleda.

Lõppenud hooajast rääkides tunnistas Pohlak, et Norbert Hurda juhendamisel olid ohumärgid üleval juba varakevadel. Kuigi tulemused ei muutunud treenerivahetuse järel oluliselt paremaks, siis tulid Taavi Viigi vedamisel meeskonda vähemalt värsked tuuled.

Mis saab aga edasi? Kui Võrd Viik pole UEFA Pro kategooria treener, siis tuleb uueks aastaks nimetada meeskonna etteotsa uus juhendaja. Kuulujuttudeski seostavad Flora peatreeneritooliga äsja mängijakarjääri lõpetanud Konstantin Vassiljeviga.

Pohlak ei soostunud neid jutte kinnitama või ümber lükkama. Siiski rääkis ta lähemalt Vassiljevit viimastel aastatel saatnud jamadest. „Oleks meil kasvõi üks protsent kahtlust, et tegu pole eestimeelse inimesega, siis ta meie klubis poleks. Nagu Ragnar Klavan tõi välja, on tegu sada protsenti eestimeelse inimesega ja seega on asi meie jaoks laualt maas,“ ütles Pohlak.

Flora president kinnitas, et kui hüpoteetiliselt läheks Vassiljev palkamiseks, siis räägiksid nad läbi ka fännidega. „Kindlasti ei tee me otsuseid selle baasil, et kellelegi meeldida, aga teadut dialoogi me sel teemal fännidega peaksime.“

Lisaks rääkis Pohlak Flora rahalisest seisust. 2021. aastal teenis Flora UEFA konverentsiliigas alagrupist pääsemise eest ligemale neli miljonit eurot – kuidas on seda kulutatud?