Impro ja inimesed

Impro saab olla naljakas, aga ta võib olla ka tõsine ja ta võib hinge puudutada. See juhtub siis, kui võtad endale aega, et päriselt tunda ja tunnetada. Kui sa ei muretse, et mida teha või mis edasi saab, kui sa ei pinguta ega proovi nalja teha, kui vaid lased enda seest välja tulla sellel, mis sealt välja tulla tahab.

Impro on enese väljendus. Ennast väljendada saab sõnadega ja saab ka muusikaga. Mõnikord polegi selleks vaja rohkelt sõnu ega palju akorde. Vähesed, ent siirad sõnad on ilusad ja hingest tulev muusika on kaunis.

Mõnikord saab see kõik kokku ühe inimese sees ja siis on veel eriti hingepuudutavalt ilus

Üks sellistest inimestest on minu tänane külaline Anu, kes alustas oma improteekonda Von Glehni teatris ja pärast seda oli kIMPROose improtrupi liige

Anuga rääkisime me paljust - näiteks muusikast, siiratest ja ausatest emotsioonidest stseenides, aga ka enesekriitikast ja sellega tegelemisest ning jõudsime ära käia isegi telliskivipuruses Aseri rannas

Põnev on kuulda kõigist neist erinevatest põhjustest miks inimesed improsse tulevad. On see siis uue väljundi otsimine, soov üle saada mingist hirmust, või siis lihtsalt lõbusa ja huvitav tegevus otsimine.

Me tuleme improsse ja võtame kõike mida võtta on. Me lõbutseme ja mängime, avastame ja kasvame, muutume ja muudame. Mõnikord juhtub ka nii et saame improst kätte selle, mida otsima tulime ning siis avastame et on käes aeg edasi liikuda - sest nüüd on hingel hoopis midagi muud vaja.

Minu tänane külaline Rita tuli improsse, et töörutiinist välja saada ja see tõmbas teda esimesest hetkest kaasa; ta tegeles improga kolm aastast intensiivselt, õppis ja muutus, lõbutses ja avastas, sai vabamaks ja julgemaks - kuni ühel hetkel viis elu teda edasi.

Muide, kõige muu kõrval on Rita ka üks Enterprenööritajate podcasti autoritest - seal on võimalik kuulata väikeettevõtjate kogemuslugusid.

 Rital on väga mõnus elufilosoofia ja mul oli väga põnev temaga rääkida, näiteks sellest et mismoodi kogu see improasi eemalt paistab, mina praegu olen kõrvadeni impro sees ja mõnikord mulle tundub, et raske on suurt pilti näha.

Rääkisime ka piraatsõnadest, saame teada, et mis on see tegevus, mida Rital mind tegema panna ei õnnestunud, vahepeal põikame SKP arvutamise telgitagustesse ning kuuleme  et kuidas üheainsa postkaardi saatmine võib anda väga hea sõbra.

Lingid

Enterprenööritajad podcast

Improt tehes õpime me ennast ja oma kaasmängijaid tundma. On isegi öeldud, et tund aega kellegagi koos improt tehes saab tema kohta rohkem teada, kui muidu 10 aasta jooksul. Osaliselt tuleb see sellest, et kuigi me stseenides mängime karaktereid, siis paljud karakterite valikud tulevad ühel või teisel moel meie enda seest, me väljendame oma sisemisi mõtteid ja emotsioone, mõnikord isegi näitame oma haavatavust ja laseme teistel oma maskide taha piiluda.

Niimoodi võib kergesti juhtuda, et leiame endale head sõbrad ja mõttekaaslased, mõnikord isegi kaaslase terveks elus. Ma näiteks tean päris mitut inimest, kes on üksteisega läbi impro tutvunud ja hiljem lausa abiellunud. Ehk - impro liidab inimesi mitmel moel.

Sellest ja paljust muust rääkisin oma tänase külalise Andresega, kahjuks pidime seekord piirduma ühe tunniga, kuigi juttu oleks meil jätkunud ikka väga palju kauemaks.

Näiteks saame teada, et kuidas sündisid Starve Trek improetenduse formaat ning kaske-kaske soojendusharjutus, kuuleme kuidas impros omandatud oskused on Andrest töö juures aidanud, kuidas ta kasutab improt lapse kasvatamisel ning heidame ka ühe pilgu Ruutu10 algusaegadesse 

Minu jaoks on impro väga oluline ja see on mulle palju andnud, aidanud mul üle saada esinemishirmust ning toonud väga palju toredaid mälestusi

Improsse satub erinevaid ja huvitavaid inimesi ning neil kõigil on omad lood. Üks põhjus miks ma seda podcasti teen, on see, et mind täiega huvitab kuidas nad kõik improt näevad ja tajuvad, mida nad on improt tehes läbi elanud ja avastanud, kes nad üldse on inimestena

Mõned meist, improviseerijatest, on väljaspool stseene ja proove rohkem avatud, teised näivad hoopis kinnisemad - kuigi ka neil on palju öelda. Mõnikord pole lihtsalt võimalust neid kuulata.

Minu tänase külalise Jevgeni kohta on öeldud, et ta on pigem vaikne, nii et seda põnevam oli temaga tervelt tund aega mõnusalt juttu puhuda.

Saame ka teada, et millist reaktsiooni tekitas Jevgenis esimene Ruutu10 reklaam, kuidas Jevgeni ükskord improlaval Märt Avandit mängis - ilma et ta oleks teadnud kes see üldse on; saame veel teada, et mida ta tunneb peale neljatunnist improproovi ja et milline on üks korralik nusserdis

Mõnikord tundub, et impro on nagu sibul, koorid maha ühe kihi teise järel ja see kõik võtab silmist vee välja. See on enamasti ikka rõõmu pärast, kuigi mõnikord teeme ka hoopis tõsisemaid ja isegi kurvemaid avastusi - ehk impro sees on kõik emotsioonid, nii nagu päriseluski.

Impros on olulised emotsioonid ja ausus - kui sa päriselt tunned seda, mida sa mängid, see on täiega võimas tunne.

Mul on selle emotsioonivärgiga impros kõvasti pusimist olnud, sest mul ei ole lihtne neid välja näidata ja instinktiivselt ma pigem peidan emotsioonid enda sisse - kuigi samal seal sees võib korralik torm olla. Tasapisi olen selles julgemaks saanud ja küll ma selle pähkli ka enda jaoks ükskord lõplikult läbi hammustan

Minu tänane külaline Karoliina on selles osas täielik antipood, temal tulevad emotsioonid ülihästi välja.Räägime veel tõsistest stseenidest, vihast, julgest pealehakkamisest, õpetamisest, esinemishirmust ja paljust muust.

Lisaks saame ka teada, et millised kaks sõna oleks kirjas Karoliina visiitkaardil, mismoodi emaga tülitsemine võib aidata elule suunda anda ning kuidas Karoliina ükskord publiku sokkidega naerma ajas :)

Improt õppides teeme me kümneid ja sadu stseene. Eriti alguses tunduvad kõik oma tehtud stseenid veel eriti toredad, sest see on terve uus maailm, kus koos teistega avastada, mängida ja katsetada

Hilisemad stseenid enam nii väga meelde ei jää. Mõnikord on lõbus, mõnikord on raske - aga pigem jääb meelde emotsioon, mitte detailid.

Kuid vahetevahel harva - kui kõik asjad juhtuvad täpselt õiged olema - siis sünnib selline stseen, mis avaldab nii sügavat muljet ja tekitab nii tugevaid emotsioone, et on ka aastaid hiljem meeles. Tundub täiesti uskumatu, et meie sees midagi sellist peidus võib olla.

Just sellistest stseenidest tuleb muu hulgas juttu ka minu tänase külalise Triinuga

Saame ka teada, et millised on Triinu supervõimed, et kuidas kokkupuude Toivoga muutis 180 kraadi tema suhtumist improsse ning kuuleme ka tema põhjustest improga tegelemiseks - üks neist on esinemishirmu vastand

Impro põhireeglid on lihtsad - näiteks see, et toetame üksteist ja et eksimine on lõbus. Nende lihtsate reeglite pealt saab täitsa ilusti esimesed stseenid ära tehtud ja selle mõnusa improtunde kätte.

Improt on võimalik ka aastaid õppida ja harjutada, osaledes töötubades, lugedes kõik neid tuhandeid artikleid ja raamatuid ning kuulates podcaste -  kõik ääreni nõuandeid täis.

Alguses tundub kogu jutt küll hästi tore ja kasulik, aga ega kohe ei saa kõigest täpselt aru ega oska ka kõike ära kasutada - selleks tuleb järjepidevalt katsetada, harjutada ja kogemusi saada ning igaühel toimub see omas tempos; kiirendada seda protsessi väga ei saa

See tuli pähe rääkides tänase külalise Kristjaniga.

Saame teada, et kuidas saada impros heaks; kuidas anda tagasisidet ja et miks autojuhile “nael kummi” soovimine ei pruugi üldse hea mõte olla

Ma olen nüüd improga tegelenud üle 4 aasta, See on olnud pikk, lõbus ja kurviline tee - on perioode, kus läheb väga hästi ning lõbusalt, ja mõnikord jälle oleks nagu sein ees.

Viimasel ajal kummitab mind üks mõte - et kogu aeg tahaks veel ja rohkem, tahaks olla parem. Aga kui palju üldse on piisav? Kui kogu aeg tahta järjest rohkem, siis kas saab üldse kunagi päris rahul olla?

Ma arvan, et mõnikord tuleb aeg maha  võtta, mõelda selle peale mis juba tehtud ja patsutada endale tunnustavalt õlale. Mõnigi saavutus võib endale tagant järele tunduda lihtne ja väike, aga tegelikult ta ei ole seda! 

See kõik tuli pähe, kui rääkisin oma tänase külalise Triinuga, veel kuue kuu eest ei teadnud üldse, et impro olemas on ning kes sattus impro juurde hoopis teistmoodi, kui enamus teisi inimesi

Saame ka teada, et milline on Triinu arvates hea stseen, mis on impro juures tema jaoks kõige raskem ja et kuidas saab impro juures kasutada ära teipi.

Impro õppimine on üks pikk ja põnev protsess ja me kõik alustame seda erinevalt stardipositsioonilt - mõnel, näiteks minul, on hirm esinemise ees ja tahe sellest vabaneda, mõni teine jälle tahaks väga esineda, aga ei tea täpselt kuidas ja leiab selle võimaluse just läbi impro. 

Õppida on impros palju - näiteks julgust, enese vabaks laskmist, teiste toetamist  ja seda et vead on head. Mina olen muu hulgas õppinud midagi, mis algul tundus täiesti ebaintuitiivne - improstseenis ei pea kogu aeg rääkima ja teksti tootma - mõnikord on hoopis parem vait olla, et eelnevalt öeldu saaks ruumi hingata ja aega mõjuda. Ja mõnikord pole sõnu üldse vaja - sest ennast väljendada saab ka näoilmete, kehahoiaku ja liigutustega.

Sellest ja veel paljust muust räägib minu tänane külaline Märt.

Saame ka teada, et kuidas nali võib aidata elu kraavist välja tõmmata; milliseid emotsioone tekitab ülihea improstseen; ning kuidas teiste õpetamine aitab endal õppida.

Mul mõnikord on nii, et mõtted peas panevad stardist minema nagu maailmameister Pirita-Kose ringrajal - ja huvitaval kombel on nii, et kuigi oma peas toimub see kõik nagu täiesti normaalse kiirusega, siis neidsamu mõtteid teistele väljendades, teistega rääkides - neile ilmselt tundub  nagu oleks nagu pealtvaatajad tollesama ringraja ääres - mingi tume kogu paneb täiega mööda.

Ma ise olen sellest rohkem teadlikuks saanud alles improt tehes ja oma esinemisi vaadates / kuulates - varem ei osanud isegi väga tähelepanu pöörata. Tunnen, et olen selles palju paremaks saanud, sest impros tehes on ülioluline olla kohal, olla hetkes - ja seda on väga raske saavutada, kui liigud partneriga erinevas tempos.

Minu tänases külalisel Hannelel - on ka taolised läbielamised ja tema juhendaja - Rahel Otsa - on talle mitmeid kordi meelde tuletanud, et “hinga ja kuula”.

Hannele jagab ka oma kogemusest draamaõpetajana töötamisest, kirjeldab et kuidas üle Zoomi rahvatantsu tehakse ning räägib ka sellest, et mis ja kuidas saab siis kui saavad kokku ettevõtte juht, vangivalvur ja kultuurikorraldaja - ja, ei, see ei ole anekdoot :)

Mina sattusin improsse nii, et mul oli hirm avaliku esinemise ees ja ma tahtsin selle probleemi enda jaoks lahendada, otsisin internetist, et mis värk selle hirmuga siis on ja kuidas sellest jagu saada.

Ehk siis see osa oli sihiteadlik tegutsemine - samas sealt edasi oli ka hästi palju juhuseid, näiteks see, et just impro mulle kõige sobivam tundus, et minu kodu lähedal juhtus Ruutu10 olema, et neil juhtusid Avatud Improtunnid olema mulle sobival ajal, jne

Mõnikord tundub, et see ongi elu - üks osa sihiteadlikku tegutsemist, teine osa juhuseid, kombineerituna poole pätsi õnnega ning segatuna kõigi nende inimestega, kellega sa oma elus kohtud ja kes sind mingil moel mõjutanud on.

Minu tänane külaline on Enel - kelle elu on samuti täis sihiteadlikku tegutsemist, juhuseid, tutvusi ja muidugi õnne.

Kõige muu hulga saame ka teada, et mida otsustati Vapianos basiilikulehe abil, kuidas vabaneda puujalgadest ja milline oli stseen, mis Eneli nutma pani.

Üks mu mentor ütles mulle kunagi kuldsed sõnad - et kui su ees on suur ja esmapilgul ületamatu probleem, siis jaga see väiksemateks osadeks ja hakka nende väiksemate osadega otsast tööle.

Impros on nii, et iga mängitud stseen on unikaalne ja kordumatu, täpselt sellist pole kunagi varem olnud ja ei tule ka enam mitte kunagi tulevikus. Mõnikord on sellest kohe täitsa kahju, aga nii see kord juba on.

Unikaalsus tuleb sellest, et iga improstseen kulgeb hetkest hetkesse ja igas üksikus hetkes on mängijal võimalik teha kümneid erinevaid valikuid - sõltuvalt sellest mida parajasti mõtled, mida sa näed või mis emotsioon sul on. See valikute rida annabki kokku ühe stseeni
Sellest ja ka ka paljudeste teistest teemadest rääkisin oma tänase külalise Taneliga, keda varasemad külalised on nimetanud improfilosoofiks.

Lisaks saame teada, et mis see oli, mille Tanelit võtsid Mirja ja Mihkel, miks soovitas Rauno Tanelil tantsimisega tegeleda ja milleks kasutab Tanel maailma kõige ohtlikumat kirjutamisprogrammi

See juhtus ühel minu esimestest improetendustest Ruutu10 Õppelaval. Olin nimelt enne kõvasti kodutööd teinud ja oma peas ideaalse stseenialguse välja mõelnud koos oma arust täiesti geniaalse naljaga.

Etendus algas, saime publikust inspiratsiooniks ühe sõna (mida ma praegu ei mäleta), ja kui tuli minu kord, siis läksin ja tegin oma stseeni alguse ära (sest mul oli see olemas), ütlesin nalja ka ja jäin uhkelt hinge kinni pidades ootama, et “oh, nüüd kõik naeravad kindlasti”.

Aga keegi ei naernud.

Täielik vaikus.

Ja mina olin üsna segaduses ..

Tagant järgi mõeldes tundub see kõik muidugi üsna rumal, sest nii ei saa improt teha.

Olen mõelnud ka seda, et MIKS ma seda tegin - ja arvan, et selle taga oli ebakindlus ning katse olukorda kontrollida. Impro teeb põnevaks see, et kui stseen algab, siis sa ei tea üldse mis saama hakkab ja see ONGI põnev. Hirmus ka - eriti alguses ja siis võibki tekkida see tunne, et NII väga tahaks olukorda kontrolli alla saada, selle asemel et partnerit usaldada ja toimuvat nautida.

See juhtum tuli mulle meelde, rääkides oma tänase saatekülalise Veikoga, kellel on ka sarnane kogemus suure tahtmisega stseenis nalja teha. Loomulikult on Veikol veel väga palju erinevaid tahke ja mälestusi, ta on sõbralik, vastutulelik, usaldusväärne ja väga kohanemisvõmeline

Lisaks saame teada mis juhtus siis, kui Veiko introverdiga kahekesi lifti sattus, mida Rauno teda tegema sundis ja kuidas ta ükskord Rahelile pettumuse valmistas

Me kõik oleme oma kogemuste, suhtumiste ja lootuste kogumid, see moodustab suure osa meie isiksusest. Meie kujunemine on aega võtnud kogu senise elu - rohkem või vähem aastakümneid.

Improteatrit saab teha mitut moodi - alates lühikestest kiirtest stseenidest kuni pikkade lookaarteni välja, aga iga improstseeni aluseks on karakterid ja nendevaheline suhe. 

Lühikestes stseenides tuleb kiiresti valikud ära teha ja nendega mängida, sügavuti minna pole aega ega võimalust. 

Pikemates stseenides on rohkem aega karaktereid ja nende käitumise põhjuseid avastada, aga ka kõige pikem improstseen on päriseluga võrreldes ikkagi väga lühike.

Mistõttu mina arvan, et usutava karakteri loomiseks tuleb iga karakteri sisse panna rohkem või vähem iseennast - et kuidas ma käitun ja mida ma teen selles, täiesti uues ja välja mõeldud olukorras? Mida ma päriselt tunnen? Miks ma just nii käitun? Sellest kõigest aru saamine võtab aega.

Lühemates stseenides on oma võlu, aga nad on minu jaoks pigem rasked, sest ma tahaks rohkem minna sügavuti.

Ühine soov sellist improt teha on mind kokku viinud ka minu tänase külalise Kristiinaga, me nimelt oleme koos grupis nimega Improviisor, kus me just sellisele ausale avastamisele rõhku panna proovimegi

Saame ka teada mida kirjutati Kristiina kohta keskkooli aastaraamatusse, mille poolest erinevad impro ja sotsiaaltants ning ka seda, et kes on salapärane Iira

Olen tänaseks improga vist juba üle 5a tegelenud ja selle aja jooksul igasugu asju läbi elanud, mõni neist on mind ka päris sügavalt puudutanud ja isegi muutnud. Mõnikord on väga raske, mõnikord jälle tohutult lõbus.

Improga tegeldes mõnikord juhtub nii, et tuleb vaadata päris sügavale enda sisse. See pole alati lihtne, sest seal sees on kõik need kõhklused ja kahtlused, enesekriitikud ja muud loomad.

Kui aga saad teada, et keegi teine on midagi samasugust läbi elanud, samamoodi mõelnud, siis see teeb kõike palju lihtsamaks. See teadmine, et mis iganes probleem sul on, et sa ei ole selles üksi, sellest teadmisest on väga palju abi

Minu tänane külaline on Heidi ja temaga rääkides oli mul mitmeid rõõmsaid äratundmishetki, sest paljugi sellest mida te selles saates kuulete, on ka mulle vägagi tuttav 

Lisaks saame ka teada miks Heidi algul impro vastu hääletas, mida Üllar Saaremäe talle ütles ja milline oleks Heidi leiutatud ajamasin

Minu tänane külaline on Jaan, kes alustas oma improteekonda Von Glehni teatris (VGT), alguses isegi teadmata et tegemist on improga. Jaan tuli improsse, et vabaneda esinemishirmust ning läbi impro ongi ta saanud hirmust jagu, paremaks suhtlejaks, paremaks kuulajaks ning - tema enda sõnade järgi - saanud üleüldse palju mõnusamaks inimeseks kui enne :)

Selle saate külaline on Grete, kellel on väga unikaalne ning võimalik et Eestis isegi ainuke taoline ametinimetus ning kes, uskuge või mitte, tegeles improga juba enne kui ta üldse teadis, et see on impro

Mirja on improga tegelenud juba päris kaua - julgelt poole oma elust. Ta räägib oma kogemusest, lavahirmust, improreeglitest ja kõigi improviseerijate miljoni dollari küsimusest - mis on see, mis ühe stseeni heaks teeb?

Antil on külas Ruutu10 improviseerija Arne Riso.

Arne räägib kuidas ta impro enda jaoks avastas, miks ta seda teeb ja kuidas see teda mõjutanud on. Juttu tuleb ka lavahirmust, enesekriitikast ja eredamatest mälestustest